Talvemantli saaga jätkub...

Kas teil on kunagi nii juhtunud, et tuleb hea idee ja hakkate selle peale suure hurraaga tegutsema ja siis töö käigus mõistate, et see ei olnudki kõige parem mõte?

No vot, minul igatahes läks nii. Selle talvemantliga, ma mõtlen. -  Viimases postituses märkisin, et järgmisena teen valmis vesti, millesse lisan suure jutuga lubatud korsetiluud ja puusapadjad...

Vestiosa

Vest sai tehtud, aga see niinimetatud hea idee panna korsetiluud sisse, tegelikult ei toimi. Ma proovisin mantlit koos luudega selga, kuid metall-toestus antud juhul ei mõikand kohe teps mitte. Asjal ei ole mõtet, kui sees on vaid mõned luud, nö. toestuseks, nagu ma mõtlesin 8 tükki neid panna. Korseti sees on vähemalt kaks, kui mitte kolm korda rohkem luid ja siis nad annavad efekti ka. Nii et, sorry Mantel, it just doesn´t work for you.

Ma mõtlesin "before" ja "after" pilte ka lisada, kuid no tõesti, kui mingit vahet ei ole, siis ei ole ka before´i ega after´it.

Küll aga, õnnestus mul puusapatjadega ühele poole saada. Nüüd võin küll pilte jagada. Täna tehtud.

Ärge pange tähele neid valgeid tolmutupse seal peal, see on tulnud valgest vatiinist, millega ma neid puusapatju täitsin. Kaetud on tavalise musta käsitöövildiga. Kumerusega olen rahul.
Kahjuks ei saanud iseendast pilti teha, nii et kasutasin mannekeeni.
Järgmise pildi peal on puusapadi ainult vasaku pool. Tahtsin näha erinevust - puusapadjaga ja ilma. Seda pilti vaadates, tundub, et eriti vahet ei ole, lõige ise on suht kurve tekitav, kuid minu seljas oli vahe märgatavam. Proovi tehes avastasin ühe puusapatjade kasuliku omaduse ka. - Need annavad seljale ja puusadele hästi sooja! Kumerus muutus just teisejärguliseks.

Puusapatjade õmblemisega jõudsin teatud järeldustele, nagu mul kombeks on. Algne, 1950ndate lõige, mille järgi üritasin seda mantlit teha, on tegelikult mantel-kleidi lõige. See on tehtud suhteliselt õhukesest kangast, mistõttu on sellega kergem tekitada liivakellafiguuri, sest seda kantakse nagu tavalist kleiti, võib-olla ainult õhuke särgike on all. Talvemantel on paksust kangast ja ma proovin seda selga kahe kampsuni peale, sest talvel väiksema kampsunite arvuga välja ei tule. Nii et järeldus ongi see, et ma võtsin aluseks lõike, mis ei ole mõeldud raskeks ülerõiva tegemiseks. Pigem on soovitatavad kerged kangad nagu puuvill, lina, siid jne. Ühest küljest mulle meeldib oma vigadest õppida, aga praegu tundub see kõik nii loogiline, et miks ma küll varem selliste asjade peale ei tulnud.
Mantel saab varsti valmis ja ma olen selle üle kindlasti uhke.
Ma võin vist uhke olla ka selle üle, kui palju ma olen sellest projektist õppinud.

Ja kunagi teen ma ikkagi luudega mantli või jaki. Siis juba teistmoodi.

Ahsoo! Oleks peaaegu unustanud. Mul tuli veel üks lahe idee, kuidas seda mantlit kaunistada, aga see jääb üllatuseks. See on tegelt ka hea idee :)

...mul ka ei lõppe need ideed...

Maailmakuulsad korsetimeistrid

Kuna olen jälle oma haige lapsega hõivatud ja ei ole saanud aega mantliga ega tellimustöödega tegeleda, üritan täita oma blogikeskkonnas valitsevat tühimikku. Selleks valisin puhtalt jutustava teksti, kuid loodan, et midagi kasu sellest ikka saab. Näiteks mõne uue fakti või nii.

Kui ma sukeldusin (pean silmas päris sügavale sukeldumist, mitte niisama pea vee alla pistmist) korsettide maailma, ehmatas mind esialgu selle kompleksus ja loomulikult need hingematvalt ilusad meistriteosed, mille taga on sadu ja sadu tunde käsitsi õmblemist. Nii käisid mu peast läbi kahtlusenoodid. - Kas ma ikka saan sellega hakkama? Kas mul on piisavalt püsivust, et tundide kaupa ühe korseti kallal nokitseda ja julgust selle eest väärilist tasu küsida? Olen ma hull, kui arvan, et Eestis mulle mõni klient leidub? Tegelikult, pärast väikest mõttepausi jõudsin järeldusele, et ka maailmakuulsad korsetimeistrid teevad haute couture´i kõrval tavalisi, igapäevaseks kandmiseks mõeldud korsette, millede tegemine ei võta sugugi nii palju aega ja muid ressursse. See nagu andis natuke julgust juurde. Paraku, teen ma seda, mida klient soovib, sestap on enamus korsette tagasihoidlikud ja universaalsed, mida sobib kanda kõigega. Põhitööst eraldi võtan ette veidi huvitavamaid projekte, et vahelduseks midagi teistsugust teha.

Ja selleks on mul oma inspiratsiooniallikad.

Kõige esimene allikas on ajalugu. Ajaloolistelt korsettidelt maha võetud lõigetel ei lasu mingeid pantente ega autoriõigusi,  nii et igaüks võib neid vabalt kasutada ja nende pealt raha teenida. See on lausa uskumatu, kui palju erinevaid variatsioone on võimalik ühest korsetist teha. Eks ma tasapisi katsetan.

Inspiratsiooniallikaks on ka kangapoed. Kui ma mingit teatud kangast näen, tean kohe, et sellest saaks laheda korseti. Enamasti jäävad kangad ostmata, sest mul on juba praegu probleeme oma koju ära mahtumisega.

Vähemal, kuid mitte vähemtähtsal moel on inspiratsiooniks teiste korsetitegijate looming. Samas, kuna korsetitegijate ring on suht väike, siis olen täheldanud, et meid inspireerivad samad asjad ja me võime isegi samal ajal tulla mingile uuele mõttele, nii et pärast on võimatu kindlaks teha, kes selle idee peale esimesena tuli. Seetõttu tekib paradoksaalne seis, kus tahad teha midagi uut ja huvitavat, kuid siis avastad, et keegi on seda juba teinud ja sa ei taha samasugust asja uuesti teha, kuid tegemata jättes, jääd ilma ka väga heast kogemusest ja õppetunnist. Seetõttu, mina isiklikult olen loobunud kartmast ja katsetan ikkagi uusi asju, ka siis, kui keegi tuleb mulle näpuga näitama, et seda on juba tehtud. Kusjuures, ajaloolised patendid on just nimelt need, millest inspireeruvad kõik korsetitegijad, nii et põhimõtteliselt ei ole keegi meist midagi täiesti uut ise välja mõelnud. Kõik  uus on unustatud vana.

Juba korduma kippuvate küsimuste lehel mainisin, et minu lemmik korsetimeister on hollandlane Jeroen van der Klis Tema korsetid on ühtaegu filigraansed ja täiesti kreisid.

Tõeline eeskuju, ma peaks ütlema.

Teine lemmik korsetimeister on loomulikult Mr. Pearl. Kui Klis on üldsusele suht tundmatu kuju, siis Mr. Pearli peaks küll enamus teadma. Tema on ju Dita von Teese´i korsettide autor. Samas, Mr. Pearl on väga eraklik inimene, tal ei ole mobiiltelefoni, kodulehekülge ega arvutit. Ainus vahend, mille kaudu on teda võimalik kätte saada, on tavaline automaatvastajaga lauatelefon. Arvestades tema kuulsust annab eraklikkus vaid boonuspunkte, see on justkui tema kaubamärgiks kujunenud. Nii et linke ma tema kohta jagada ei saa, küll aga mõningaid pilte

Kui te veel ei teadnud, siis Mr. Pearl kannab ise ka korsetti. 24/7.

Nii et. Internet on täis ilusaid pilte, mida ma liigagi tihti vaatan ja imestan.
Kui mul võimalus tekib, saan reklaamkorsetiga jälle tegeleda. See on see korsett, mida teen oma modellile ja mis hakkab mu kodulehte kaunistama. Saladuskatte all võin öelda, et see tuleb lillat värvi ja lõige on inspireeritud ajaloolisest lõikest. Loodan sellega peatselt valmis saada ja oma kodulehe avada. Seniks vaadake Klisi Facebooki lehelt tema korsette ja läbi Google´i otsingu Mr. Pearli pilte.

Allikad: http://pinterest.com/lascasartoris/hourglass-corsets-and-corsetry/
http://www.facebook.com/jvanderklis?sk=photos

Täna ainult pildid...

...kahest vöökorsetist, mida pole veel näidanud ja suvekorsetist, mis on lihtsalt nii vägev, et väärib veelkord jäädvustamist. Pildistas Kaja Kadakas

Teateid mantli arengust

Nojah. Kuna pole oma mantliga eriti palju jõudnud tegeleda, siis teen väikese ülevaate senisest arengust.

Õmblesin mantli kehaosa kokku ja hakkasin kraed õmblema, see oli see kõige raskem osa, sest pidin selleks lõiget muutma abiks ainult pilt. Proovisin ja proovisin, aga miskipärast ei näinud see sugugi nii hea välja, kui mulaazi peal. Ma ei saanud aru miks.
Üks närviline päev teise järel mõtlesin, harutasin lahti, õmblesin kokku, arutasin jälle lahti, õmblesin jälle kokku, katkusin juukseid, vandusin kuradit, rahunesin, uurisin õmblemisraamatuid, ägestusin jälle, otsisin lahendust netist, magasin, vandusin jälle, õmblesin korsetti, ohkasin sügavalt, nutsin kuni kannatus katkes.
Viimases hädas püüdsin meenutada kedagi oma tuttavatest, kes võiks osata mind aidata. Helistasin siis oma tuttavast käsitöö õpetajale, kes arvas, et ei oska mind aidata, kuid andis mulle Pärnumaa Kutsehariduskeskuse rätsepa-eriala õpetaja telefoninumbri. Helistasin ja leppisin kokku kohtumise koolis.
Võtsin mantli ja arvuti kaasa ning läksin. Ma pole kordagi uues kutsekamajas käinud. See oli nii ilus. Mulle meeldis seal. Õpetaja, kellega kohtsin, oli väga abivalmis. Rääkisin talle oma loo ja näitasin mantlit, mille peale ta vastas, et ma olen põhimõtteliselt kõik õigesti teinud. Ütles veel, et sellist kraetüüpi nimetatakse sall-kraeks ja et ta peabki selline olema (viidates sellele, mis mind mu oma mantli juures häiris ja mida ma pidasin konstruktsiooni veaks, aga mis tegelikult pidigi nii olema). Põhjus, miks mulaaz parem välja nägi oli selles, et mulaaz oli õhukesest kangast, aga päris mantlikanga toestasin liimiriidega, mis õpetaja sõnul oli selleks liiga jäik. Aga mis enam parata, mis tehtud see tehtud. Lisaks andis ta palju uusi teadmisi, sealhulgas kuidas mantlit seestpoolt liimiriidega tugevdada, et see kauem oma vormi säilitaks. Lühidalt öeldes, palju liimiriiet ja igale poole.
Koju läksin parema tuju ja lootust täis südamega.
Kodus toestasin mantli kõikvõimalikest kohtadest liimiriidega ja õmblesin krae lõplikult kinni. Praegu näeb mantli krae välja selline:

Jäik liimiriie tekitas kortse, mis pehmel kangal ei oleks olnud nii nähtavad

Kahjuks ei saanud korralikku pilti mantlist kogupikkuses, sest praegusel pimedal ajal on kõige valgem koht dušširuum, mis kahjuks on pildistamiseks väga ebasõbralik koht.
Mis ma siis kogu kammajaast õppisin? Olgugi, et ma olen arvamusel, et vanasti tehti ilusamaid ja kvaliteetsemaid rõivaid, on mõned tehnikad aegunud ja seda põhjusega. Samasuguse krae oleks saanud ilmselt ka siis, kui kraeosa oleks lõigatud eraldi tükina välja, nii nagu seda tänapäeval tehakse, mitte painutades seda ebaloomulikult, sest ka kanga võimetel on piirid. Ka kangas allub füüsikaseadustele. Vajalik õppetund.
Nüüd olen jõudnud punkti, kus hakkan looma toestavat osa, seda, kuhu korsetiluud ja puusapadjad sisse lähevad. Selleks otsustasin teha sama lõike järgi vesti, mille lõppkokkuvõttes õmblen mantli külge ja mis jääb (loodetavasti) nähtamatult voodri alla. Selleks ostsin õhukest villast riiet, mis oleks enam-vähem pruuvi värvi aga vastupidav. Tükid lõikasin suht suvalise pikkusega välja, sest ei tea veel kui pikk vest tuleb. Siin on vestiosa tükid:

Ja rohkem polegi edasi jõudnud. Järgmine etapp oleks tükkide kokku õmblemine ja kanalite paigutamine. Tulid pühad ja muud tegemised. Nagu arvata võis, saan ma talvemantli valmis alles kevadeks. Heal juhul.

Tšu-tšu-frei!