Thursday, December 27, 2012

Vintage karusnahk - Jah või Ei? / Vintage fur - Yes or No?

Pühadevahepealseid tervitusi, lugejad!


Ma ei tea, kuidas teiega on aga mina tunnen end küll kümme kilo raskemana kui tavaliselt, seda eriti tugitooli vajudes ja blogi kirjutades. Peaks hoopis jälle hularõngast keerutama, mis teatud põhjustel (koolitööd ja pühademeeleolu) on juba mitmendat nädalat ära jäänud. 

Unustades korraks söömisjärgse agoonia kuulutan tänase postituse teemaks karusnaha.
Mulle tundub, et Eesti inimestele ei ole karusnaha kandmise või mittekandmise eetika ja esteetika eriti suureks jututeemaks. Võib-olla sellepärast, et vaese riigi vaesed inimesed ei puutu sellega igapäevaselt kokku, ehkki arvestades meie kliimat võiks see vastupidi olla. Aga täna võtan ma selle teema üles, sest elus esimest korda hakkasin külmakraadide saabudes ise karusnahka kandma.
Nahast esemeid olen terve oma teadaoleva elu küll kandnud, kuid karusnahka olen kõige lähemalt näinud oma ema seljas. Mu emal on üks opossumikasukas ja Siberi hõberebasekrae. Rebasekrae ongi Siberist toodud. Lapsepõlvest mäletan, et talvel kandis ta igapäevaselt rebasekraed ja peenematel puhkudel kasukat. Sel aastal leidis ema, et kuna rebast ta ise enam ei kanna, võin selle endale võtta. Nii ma olengi seda umbes 3-4 nädalat kaela ümber kandnud.
Mulle oli ette teada, et karusnahaga avalikkus ruumis viibides saavad mulle osaks silmi punnitavad ja sosistavad lapsed, pikalt järelevaatavad pilgud, näpuga näitamised ja uudishimulikud küsimused võõraste poolt. Kuid ma ei arvanud, et see eraldi blogipostitust väärt on. Otsustasin, et on, sest mu krae on tõesti PALJU kõneainet pakkunud.

Pean ütlema, et seni on kõige suudlukustavam kommentaar tulnud tundmatu naisterahva poolt, mis tegelikult pole üldse negatiivne. Ta ütles: "Mõelda vaid, et see rebane oli kunagi elus ja jooksis ringi!"
Aga siiski, tahes-tahtmata olen mõelnud karusnaha kandmise negatiivsele poolele.
Karusnahka kandes teadagi ohverdab loom oma elu ja see on loomakaitsjate põhiargument. Nemad liidavad sinna juurde veel "karusnaha kandmise edevusest" ja piinava surma ning munadega loopimiseks on põhjused olemas.

Say whaaat?

Ma hakkasin hoopis mõtlema, et kas vintage või retro karusnaha kandmist on võimalik kuidagi rohkem õigustada kui uue kandmist?
Minu rebase puhul on tegu umbes 20 aastat vana esemega, seega võiks selle liigitada retro-rõivaks.
Ma ilmselt ei ostaks kunagi karusnahka, sest mulle ei meeldi mõte looma elu ohverdamisest, kuid kanda retro karusnahka tundub kuidagi okei... Selles mõttes, et mina kannan seda teist ringi ja kui loom on kord juba ohverdatud, siis austust avaldades ei hävita ju seda? Või kuidas?
Ma ei eitagi, et rebane on mu tuttavate sõnul andnud mulle luksuslikuma välimuse, kuid ma ei kanna rebast kaela ümber mitte edevusest vaid pakase tõrjumiseks. Kahjuks ka kõige villasem sall ei anna sama sooja efekti kui karusnahk. Olen nüüd viimased nädalad seda kogenud ja tean öelda, et ka kõige krõbedama külmaga pole midagi soojemat kui karusnahk.
See SILM! Ma tean...
Ma uurisin PETA seisukohta vintage karusnaha kohta ja ma aimasin vastust juba ette. PETA ütleb, et ka vintage karusnahka kandes annab inimene eeskuju ja mõjutab ühiskonna arvamust karusnaha kandmisest, sest välise vaatluse puhul on raske kindlaks teha, kui vana karusnahaga tegemist on.
Ma kahtlen, et mina, kes ma elan väikeses Pärnu linnas ja liigun vahel ringi natuke suuremas Tallinnas mõjutan kellegi arvamust, kuid mine tea.
Sama loogika kohaselt võivad ka kunstnaha kandjad ärgitada teisi ehtsat nahka himustama, sest jällegi, alati ei saa välise vaatluse põhjal karusnaha autentsust kindlaks teha. 
Nii et eetilisuse huvides ei tohiks kanda isegi kunstkarusnahka, kuid kui te nüüd pärast selle postituse lugemist õue lähete ja vaatate kui paljudel inimestel on kapuuts või käised ääristatud (kunst)karusnahaga, siis mõistate ehk isegi, kuidas autentse ja kunstkarusnaha vahel piir hägustub. Keegi ei märkagi karusnahka. See on paljude riiete juures elementaare osa. Märgatakse hoopis rebasepead. Ma arvan, et rebasepea on kõige suurem põhjus, miks mulle järgi vaadatakse, sest see tundub nii ehe.

Siit leiate PETA seisukoha:
http://blog.peta.org.uk/2010/12/vintage-fur-animals-still-died-for-your-coat/

Eesti Loomakaitse Seltsi artikkel:
http://www.loomakaitse.ee/?q=node/1083

Lugejad, teie arvamus?

Mida arvate karusnaha kandmisest üldiselt?
Kas vintage karusnahka kanda on õigustatum kui uut?
Kas te usute, et ma ei kanna rebasekraed mitte edevusest vaid kaitseks pakase eest?

ja boonusküsimusena:
Kas rebasepea ajab teile hirmu nahka?

P.S. See läki-läki on ka Siberi hõberebase karvast ja see on mu isa oma. Aga ta ei kanna seda, nii et võtsin omale. Eesti tehtud muide, etiketil on kiri Linda.

Koopainimeste pilt on võetud siit:
http://midtownmiscreant.blogspot.com/2009/02/peta-loves-your-midtown-miscreant.html

Jõudu ja jaksu pühadekannatuste kandmisel!

--------------------------------------------------------------------------------------------

Hello friends!

Despite major holiday over-eating and lack of psyhical excersises I try to cope with holiday agony and write a post about fur. Vintage fur, to be precise.

Due to extremely cold weather my mother gave me her 20 years old Siberian silverfox fur. She doesn't use it anymore and although I probably would never buy new fur I tried to wear this one and I have to say, this is the warmest thing I have ever worn.
I get a lot of attention when wearing fox fur in public. Children gaze and whisper, grown-ups look back and point with finger and some braver even start a conversation. The best comment so far was from a lady who wondered that once this fox was living and running around.

I know that poor animals sacrifice their lives so we humans can wear fur. It's the major statement of PETA. They add "wearing fur for vanity" and animals suffering so throwing with eggs is justified.

But what about vintage fur? My fox is about 20 years old and knowing that I am wearing it second hand is like putting it to a good use, instead of throwing away or letting it gather a dust. I mean it was killed already and by wearing it I am not supporting any fur manufactures.

I researched for PETAs view of vintage fur and I already guessed their opinion. Of course they doesn't tolerate that. They say, wearing vintage is still sending a message that killing animals is ok and pushes others to desire fur.
I really don't think myself as an example, because I live in a small city and here is hardly anyone I could make an impact.
Following that logic faux fur might also make it more appealing to wear real fur. Sometimes it is difficult to distinguish authentic from fake. However I see a lot of people wearing coats and jackets trimmed with (faux) fur and nobody cares because it is so common. But fox head is uncommon. I think my fox fur cathes the eye only due to it's head. Fox head is striking and genuine.

PETA's article about vintage fur:
http://blog.peta.org.uk/2010/12/vintage-fur-animals-still-died-for-your-coat/

In closing,
readers, what do you think about fur in general?
Is wearing vintage fur justified?
Do you believe me if I say that I don't wear fur for vanity, but to manage cold?

and bonus question
Does fox head scare you?


P.S. That fur hat with ear flaps is Siberian silverfox too. It belonged to my father, but he didn't wear it, so I grabed it. It is made in Estonia, labelled "Linda".

Thursday, December 20, 2012

Moeröögatused ehk õnn on olla käsitööline / Fashion faux pas or it is good to be a seamstress

Heihopsti kõigile, kes mind oma blogilistist veel ära kustutanud ei ole!

Tean, tean... satun siia harvemini kui kuuvarjutus. Ma ei hakkagi üldse vabanduseks tooma põhjuseid miks blogimaile järjest vähem satun. Nagunii vabandamisega end välja ei vabanda.

Kirjutan hoopis ühest kleidist, mille oma tütrele tegin.

Meil oli plaanis minna Estoniasse "Pähklipurejat" vaatama. Kuna tegu on balletiga, siis ma mõtlesin, et Tuule kleit peaks ka olema balletistiilis. Eelmisest aastast oli järgi jäänud šifoon-kangas, mille ostsin Tuulele seeliku tegemiseks, kuid see jäi oma aega ootama. Ja nüüd aasta hiljem see aeg tuligi.

Ilmselgelt sõnaga "ballett" tuleb esimesena meelde tutu-seelik. Tänapäevasem variant oleks ilmselt petti-seelik. Ärge nüüd ära ehmuge, aga ma vihkan petti-seelikuid.
Jah, eelmisel aastal kinkisin lapsele jõuludeks roosa petti-seeliku, sest tal oli pidev harjumus minu alusseelikuga mööda maja ringi patseerida. (P.S. Tähtis on mainida, et minu alus-seelikud ei ole petti-seelikud, olgugi et nad on kohevad). Eelmisel aastal kui ma Tuulele selle va petti-seeliku kinkisin olid selles stiilis seelikud alles oma populaarsust kasvatamas. Tänaseks on need ilmselt kõige populaarsemad seelikud kõigi väikeste ja suurte tüdrukute seas, sest ei möödu päevagi kui ma kuskil blogis, facebookis või reaalses maailmas mõnda neist ei näeks ja ausalt öeldes läheb mul süda pahaks kui ma mõnda neist silman.

Vaene kloun, kelle parukas mähkmeteks ohverdati

Iivelduse ravimiseks otsustasin Tuulele balleti jaoks totaalselt teistsuguse kleidi teha. Mul on hea meel, et ma seda tegin, sest olgem ausad, see kleit näeb tõeliselt stiilne välja ja on oma olemuselt ajatu. Vastupidiselt petti-seelikule, mille kuulutan siin, nüüd ja praegu sama suureks moefopaaks nagu crocs'id. Kui crocs'i diileritest olen algusest peale eemale hoidnud, siis petti-seeliku maitsetu kuninganna suutis mind alguses oma näilise pitsivahuga pimestada. Aga õnneks mu silmad avanesid.

Mu laps nägi oma pettiseelikuga samasugune jahukott välja
 Püüdsin Google'i abiga otsida mingitki kriitikat petti-seelikute kohta, kuid asjatult. Tunnen end ketserina. Kõik mu ümber on neist lummatud. Kaasa-arvatud mu tütar.

Igatahes, tulles stiilsete rõivaste juurde tagasi, räägin lähemalt kleidist. Šifooni oli mul 3.5 meetrit. Kleidile kulus 2 meetrit. Lõiget õigupoolest polnudki. Kuna lapse kehal pole erilisi kurve piisas põhimõtteliselt kahest õiges suuruses ristkülikust. Ülemine ristkülik väiksem alumine ristkülik suurem. Seeliku osa ristkülikut lõikasin kolmekordselt välja, nii et seelik on tegelikult kolmekihiline. Šifoon on õhuke ja läbipaistev, nii et kolm kihti  tegin nii esteetilisest kui praktilisest vajadusest lähtuvalt.

Vöökohale õmblesin roosast atlasest paela ja saigi valmis. Aega läks umbes 10 tundi. Enamasti õmblesin masinaga, aga mõned kohad ka käsitsi. Et nii väljast kui seestpoolt puhtam viimistlus oleks. Arvestades korsettide tegemisele kuluvat aega sai see kleit lausa välgukiirusel valmis.

Eest- ja tagantvaates


Ja Tuule seljas Estonia teatris :)


Õnneks armastab mu laps seda kleiti rohkem kui petti-seelikut. See on hea märk, nii et ühel päeval on mul võimalik ta nendest võõrutada.

Kallid lugejad avaldage arvamust, kas ma olen ainus kellel hakkab petti-seelikut nähes kõhus keerama?
Leidub mul mõttekaaslasi? Või te arvate, et ma olen kade?

Kadeduse kahtluse ümberlükkamiseks lisan lingid mulle teadaolevatele petti-seeliku õmblejatele ja müüjatele. Vaadake ise järele.
P.S. Siiski üks asi häirib mind veel. Nimelt, nendel lehekülgedel on albumites pildid, mis on võetud internetist ja ma isegi tean lehekülgi kust need võetud on ja nendele pole isegi viidet all. See on ebaeetiline. Nad ei vaevu isegi näidiseid valmis õmblema. Nende piltide all on kommentaarid stiilis "Palju sellise tegemine võiks maksma minna?" ja siis nad vastavad. Aga nad pole isegi kunagi sellist valmis teinud!?

Olen ma ülekohtune?
Tore oleks kuulda teie arvamust!

Petti-seelikud:
https://www.facebook.com/PettiSeelik?ref=ts&fref=ts
https://www.facebook.com/PettiPrintsess?ref=ts&fref=ts
https://www.facebook.com/pettipreili?ref=ts&fref=ts


------------------------------------------------------------------------------------------------------

Hi ya' all!

I've been away for too long, I know. But I won't make any excuses, instead I would like to show a dress I made for my daughter. It is pink, obviously, and long. Fabric is chiffon and it took me for 2 metres and approximately 10 hours to make. I made it for theatre and to confront pettiskirts which I began to hate recently.
A year ago, when my daughter got it for christmas they weren't as popular as they are now. And it took me a year to see how ugly pettiskirts are. I mean, probably every little girl in Estonia has at least one of them by now and I see almost every day one. In blogs, Facebook and real life. The more I look at them the more I understand that pettiskirts are fashion faux pàs as well as crocs. I made it a statement.
By the way, I looked around the internet and couldn't find a single negative post about pettiskirts. Everybody seems to love them. Even my own daughter. But good news is she loves her new pink dress even more! You can see pictures above.

How about you?
Do you like love pettiskirts?
Am I over-reacting? Or even jealous maybe?

I would like to hear your thoughts.


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...