Tuesday, March 27, 2012

Keskajahõnguline (kui lubate) vöökorsett/ Medieval cincher

"Kui lubate" tähendab meelevaldset seost keskajaga, mis on puhtalt subjektiivne.

Tegelikult tegin selle korseti oma põhikooliaegsele klassiõele, kellel oli suvise Castle Fest-i jaoks see mõeldud. Ma ei tea, küll mis üritusega tegu, kui loogiliselt järeldades ilmselt fantaasia, keskaja, D&D jm. taolise festival. Korsett pidi olema pruunist nahast ja nii me leidsime kohalikust kaubandusest pruuni kunstnaha, mis oli üllatavalt tõetruu väljanägemisega.

Lõikelt lihtne vöökorsett, mida on hõlbus kanda vööna kleidi või pluusi peal. Konstruktsioonilt sama tugev ja kvaliteetne, nagu kõik ülejäänud korsetid, mida ma teen. Tugevduseks korsetikangas, taljetugevduspael, ees ja taga lamedad terasest luud ja kurvides spiraal-luud. Antiik-kuldsed öösid kinnituseks ja kandiks teistsugune dekoratiivpael, mille sarnast pole enne korsetil kasutanud. Kahjuks ei tulnud selle peale, et võtta lähivõtteid detailidest - piltide pealt ei paista eriti välja.

Õmblesin kunstnahka esimest korda. Kunstnaha õmblemisel kehtivad veidi teistsugused reeglid, kui tavalise kanga õmblemisel.

* Esiteks kunstnahka ei anna pressida. Natuke harjumatu oli õmmelda ja mitte pressida, sest pressimine on rõiva õmblemise juures kõige tähtsam asi. Isegi tähtsam kui õmblemine ise!
*Iga nõelatorge jätab jälje. See tähendab, et valesti õmblemist ja lahti harutamist ei saa endale lubada, sest sealt, kus on korra juba õmmeldud jäävad augud näha.
* Õmblusmasin vajab pidevat tähelepanu ja seadistamist. Ma ei tea, kas viga oli minu masinas, või milleski muus aga niidipinge läks ikka ja jälle paigast ära. Seda, et nahk talla all edasi ei liigu olin endale juba alguses teadvustanud.  Murdsin ka ühe nõela õmblemise käigus ära.
*Sammu pikkus peab kindlasti olema pikem. Kui tavalist kangast hoiavad paremini kinni lühemad pisted, siis naha puhul kehtib reegel - mida vähem auke seda parem.

Ilusat kevadet!

P.S. Kas ma olen ainus, kes pole kunagi oma kehal tundnud kurikuulsat "kevadväsimust"? Minule annab kevade tulek just rohkem energiat juurde.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------


I made this little cincher for a former classmate, who wanted to wear it in a Castle Fest. I don´t know what kind of festival this is, but I imagine it has something to do with medieval, fantasy, steampunk, D&D`s a.s.o. So cicher had to be brown and leather. Fortunately we found a perfect match from the local fabric shop.

This cincher is based on a very basic pattern, and it is very versatile. It can be worn as a belt on a dress or on a blouse. The construction is as high-quality as all my other corsets. It includes cotton coutil, waist tape, flat steels on front and back and spiral steel in curves. On the back it has antique gold two piece eyelets and binding is unusual decorative ribbon, which I have never used before. Unfortunately I forgot to take close shots of details.

I sewed faux leather for the first time. Sewing faux leather is a little bit different than sewing other fabrics.
* Firstly you cannot press leather. Pressing is essential step in sewing garments, therefore it was a little bit unusual to not press after sewing.
* Every stitch leaves a mark. That means that you can´t let yourself to sew wrong and pick seams up, because picked seams leave holes in the fabric.
* The sewing machine needs your attention more than it usually does. I don´t know if the problem was the machine or what, but thread tension needed to be adjusted over and over again. Also, I broke a needle during sewing.
* The stitch length has to be longer. Regular fabric is stronger with small stitches but when sewing leather less holes is better.

Have a beautiful spring, everybody!
P.S. Am I the only one who has never felt infamous “spring fatique”? I don´t know, spring brings me always more energy than any other season.

Thursday, March 22, 2012

Vintage või reproduktsioon?/ Vintage or reproduction?

I am adding an english translation from now on! Scroll down for english text.


Märtsikuu on minu blogielu sünnipäev. Kaks aastat tagasi märtsis hakkasin blogi pidama. Küll mitte Bloggeri keskkonnas, aga ikkagi - kaks aastat tagasi. Palju õnne mulle! Ma nüüd üritan paralleelselt inglise keelt ka sisse tuua, sest mul on ka mujalt maailmast lugejaid tekkinud. Eks ole näha, mis sellest välja tuleb.

Tegelikult tahtsin hoopis teisest asjast kirjutada.

Ükspäev sorteerisin oma riidekappi, sest kavatsen 31. märtsil Maarja Magdaleena gildis täikal osaleda. Kui suhtuda igasse riideesemesse emotsionaalselt, siis ma vist upuks juba riidehunnikusse. Ma hoopis lasen kõigest lahti. Lasen lahti minevikust, mälestustest, nii headest kui halbadest, loobudes endale kalliks saanud riietest. Olin jah teismelisena grunge-hipi-vanakooli-groupie stiiliga ja tõmbasin oma välimusega pidevalt tähelepanu. Olen viimaste aastatega järk-järgult nendest riietest vabanenud tehes ruumi soliidsematele rõivastele. Nüüd siis jäid kappi veel viimased kõige armsamad riided teismeajast. Need üritan järgmisel nädalal täikal maha parseldada.
Reidi käigus oli mul hea meel tõdeda, et jõuan järjest lähemale oma eesmärgile, milleks on omada ainult vintage´i, eesti käsitööd või enda õmmeldud riideid. Jeei! Umbes pool teed on veel käia, sest mul ei ole palju riideid vaja, peaasi, et kõige klassikalisemad nö. "must-have" asjad on olemas ja neid on vähe. Okei-okei, tegelt mulle meeldiks, kui mul oleks hästi palju kleite, seelikuid ja kingi aga siiski, mitte masstoodangu seast.
 

Alles hiljuti lugesin vist Päevalehest artiklit vintage-poekeste omanikega, mida on Tallinnas juba päris palju. Vintage kultuur tõstab Eestis vaikselt pead. Ja keegi ütles seal midagi sellist, et reproduktsioon ei ole ikka sama, mis ehtne vintage, millega ma olen nõus aga...
Olgem ausad, vintage-rõivad on üsna väikesed tänapäeva naistele kandmiseks. Sama probleem tabas mind kui tegin korsetti ajaloolise lõike järgi. Mida kaugemale minevikku minna seda väiksemad olid inimesed - see pole mingi uudis. Seetõttu, mina, kes ma olen isegi tänapäeva naistest liiga erinev oma pikkuse ja kehaehituse poolest, ei leia endale vintage´i seast peaaegu mitte kunagi midagi. Kui külastasin Tallinnas asuvat Nolita Vintage´i poodi võisin ma sealt endale leida ainult 80ndatest rõivaid aga see pole enam vintage. Vaid retro. Pealegi pole ma ainus, kes arvab, et 80ndad olid täis moefopaasid.
Eks ma aeg-ajalt leian ka pärleid, nagu see tumesinine kleit, millele vaimustunult ühe postituse pühendasin.. Taolisi leide on veel teisigi, aga ikkagi, rõivad, mis on vanemad kui 50 aastat on mulle:
lühikesed
taljest kitsad
puusast laiad
rinnust/õlgadest kitsad ja/või
lühikeste varrukatega

Mis oleks sellisel puhul lahendus?
Ma arvan, et reproduktsioonide loomine, mis tõsiusklikul vintage-fännil tekitaks peapööritust ja külmavärinaid. Mhmh...

Nii tulingi kapist välja. Olen liiga suur, et kanda vintaazi! Ja ei häbene öelda, et see või see on tehtud vanaaegse lõike järgi. Nagu talvemantel, mis ma talve teises pooles valmis sain. Mul on tänu mitmele heale tuttavale nüüd päris arvestatav kogus vintage-lõikeid! Mille järgi saaksin tõeliselt fantastilisi rõivaid õmmelda. Vintage-fännid, värisege!

Mis on silmale meeldivam vaadata ja kandjale meeldivad kanda - kas pesuehtset 50ndatest pärit vaimustavat kleiti, mis hea õnne korral kandjale selga mahub? Või 50ndatest pärit lõike (mis on samuti vintage) järgi tehtud ja kandja kehale sobivaks kohandatud tänapäeval õmmeldud kleiti?

Mind huvitab teie arvamus, lugejad. Vastased ja pooldajad. Kumb on õigem/parem/ilusam? Kas ehtne vintage või reproduktsioon?

------------------------------------------------------------------------------------------------------
A few days ago I pulled all my clothes out of the closet and decided one by one what items I do need and what do not. I am going to participate in a yard-sale and sell my teenage grunge-old-school-groupie style clothes. Yeah, I was definately in a center of attention in my teens. But now I feel that I need to let go from memories, all the good ones and all the bad ones. I have gradually excanged my alternative clothes to more sophisticated vintage clothes because my goal is to own only vintage, estonian handicraft and my own sewed clothes. I have half the way to go, because I don´t really need that much clothing, only the essential ones. Okay-okay, actually I would love to own a lot of dresses, skirts and shoes, but still, not the mass produced sweat-shop goods.

Not a long time ago I read an interview from local newspaper with vintage shop owners. Vintage culture is growing in Estonia. And we have quite a lot vintage boutiques here. Someone said in that article that vintage reproductions are not as good as genuine vintage. I agree that, but...
Let`s be honest, vintage clothes often run too small for modern woman. That very same problem I was encountering then I drafted a corset from antique pattern. The farther in the past we go the smaller people were - it is nothing new. Therefore, I could rarely find real vintage clothes, cause I am too tall even comparing to modern woman. Yeah, I am 190cm (6ft.2in.) tall. I was visiting once a Nolita Vintage shop and all I could find there was 80s clothes which aren`t even vintage, they`re retro. Besides, I am not the only one who thinks that 80s were full of fashion faux-paś.
Sometimes I find some real gems like this dark-blue dress, but mostly clothes that are older than 50 years are for me:
short
tight from waist
wide from hips
tight from shoulders or bust and/or
too short from sleeves

So what could be the solution to this particular problem?
I think it would be creating a reproductions, which might cause a dizziness and shivers to the true vintage lovers. Or what?

So, I am officially out of the closet. I am too big to wear vintage! And I am not afraid to say, that some of my clothes are made of using vintage patterns. Like this winter coat over here.  Thanks to some of my lovely followers I have quite valid collection of vintage patterns. I am going to sew the hell out of them. Vintage lovers, look out!

Which is prettier to the eyes to look at and to wearer to wear - an adorable genuine 50s dress that is too small for the wearer, or dress made nowadays using vintage 50s pattern and is adjusted to the wearer`s figure?

Readers, I am interested in your opinion. Proponents and opponents. What is better/prettier/more accurate? Real vintage or reproduction?


Source: http://pinterest.com/vogueme/fashion-like-nothing-else/

Sunday, March 4, 2012

Ühe korseti lugu

Ligi kuu aega vaikust blogimaal.... See saab tähendada vaid üht. - Et mul on palju tegemist. Ma loodan, et te mõistate mind.

Küllap osad teist on juba näinud minu Facebooki lehel mõningaid pilte ühest lillast korsetist, millega viimased paar kuud vaeva olen näinud. Facebooki on pilte lihtsam üles panna aga blogisse tahtsin teha ühe tervikliku postituse ja seetõttu läks sellega ka aega.

Kuna ma olen nüüd ametlikult ettevõtja, siis peab mu ettevõttel olema ka soliidne kodulehekülg. Ma töötan siiani selle kallal, kuid esimene asi, mis valmis peab saama on pilt kodulehe esiküljel. Sellest siis ka alustasin.

Jälgides pidevalt nö. ülemaailmset "korseti-skeenet" jäi mulle silma üks prantsuse korsetimeister, kelle omanduses on pehmelt öeldes kadestamisväärne antiiksete korsettide kollektsioon. Loomulikult ei ole ta jätnud juhust kasutamata ja ta on võtnud neilt lõiked maha, et neid siis levitada. Sealjuures, hea on see, et tegu on vabavaraga, nii et minusugune ettevõtja võib müüa piiramatus koguses korsette, mis on tehtud nendest lõigetest.

Valik oli raske, sest eelarve oli piiratud, kuid lõpuks otsustasin kolme lõike kasuks, mis olid minu silmis võimalikult väljakutseid pakkuvad.
Nad erinevad üksteisest mitmete väikeste detailide poolest, mida märkab vaid asjasse süvenenu, ja ma leian, et mul on nendest üht-teist õppida.

Alguses plaanisin kodulehe reklaamkorseti Ref N-i baasil teha, kuid modelli keha oli iseenesest piisavalt "keeruline", et ei olnud mõtet ennast ülepeakaela probleemidesse mätsida. Oleks veel meeltesegaduses käega löönud... Nii et ostustasin hoopis Ref Z-i kasuks.

Lõiked ise on väga hästi joonestatud ja sümbolid kergesti mõistetavad. Ka korsetti kokku õmmelda oli kerge, nii et soovitan igati proovida, kellel õmblusalaseid teadmisi rohkem ja natuke raha üle.

Kuna lõige on sellest suuruses nagu on vastav antiikne korsett, siis on selge, et tänapäeva naise jaoks on vaja seda muuta. Nii hakkasime mulaaziproovidega pihta.
Mitte veel täiuslik
Ma muutsin seda lõiget nii palju, et originaalist ei jäänud praktiliselt midagi järgi. Aga see ei olegi oluline. Oluline on ideaalne istuvus ja loomulikult kehatüübiga vastavus.

Kui mulaaz paigas, sain alustada päris korseti õmblemisega. Selleks oli mul välja valitud kameeleon-lilla toorsiid ja kontrastiks valge pits.

Kuna kangast jäi natuke üle, palusin oma tuttaval pildistamise tarvis samast kangast ka juuksekaunistuse teha. Sellest kirjutan veel hiljem. (Pange tähele, et eelmisel pildil ja järgmisel pildil on sama kangas, kuid erinev valgus, mis paneb kangast värvi muutma).
Võtab kuju
Kanaleid tuli päris palju õmmelda, kuna sellesse korsetti tuli tavalisest rohkem luid.
Peaaegu valmis

Mannekeenil. Kinnitustikand veel tegemata. Siin pildil on näha ka juuksekaunistust, mille mu tuttav valmis tegi.


Ma olen lõpp-tulemusega väga rahul. Minu jaoks on peamine, et liivakellafiguur välja tuleb. See on ainus põhjus, miks ma üldse korsettide õmblemisega vaeva näen. Kui ma kliendile korsetti teen, siis arvestan ma sellega, et enamus kliente valivad ise millise kujuga nad oma korsetti tahavad. Kuid seekord oli mul voli teha seda, mida ise tahan. Ja mu modell on nagunii korsetikandja, nii et ta kandis ka minu korseti hästi välja.

Siin me siis oleme - pildistamise sessioonil.


Päris pilte pole veel kätte saanud. Jääme ootele.
 

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...