Sunday, November 27, 2011

Oliiviroheline korsett

See korsett sai valmis vist kevadel, kui ma õigesti mäletan. Kanga kohta ei oska midagi öelda, sest seda ma ise ei ostnud. Tegelikult oli see kangas hästi huvitav - huvitav mati läikega tekstuur ja huvitav oliiviroheline värv. Kanalid on tumerohelisest satiinist.
Korsett on kahekihiline - pealmine kangas ja toestav beez korsetikangas. Lisaks taljetugevduspael, must kinnisluu, pronksjad öösid ja vahepaneel nööride taga.
Luid sama palju nagu enamus korsettides.
Rohkem ei tulegi nagu midagi meelde...

Pildistanud Mats Õun

Tuesday, November 22, 2011

Talvemantli mulaaz + pildid kangast

Kuna ma teen sellist mantlit esimest korda (eelmisel aastal tegin ühe naeruväärselt lihtsa mantel-keebi, vennanaisele), siis närvirakkude säästmiseks tegin eelnevalt mulaazi valmis. (Mulaaz on nö. mustand, mille peal parandusi teha.)

Ja tegelikult oligi mulaazi vaja, sest see lõige oli minu jaoks natuke suur, nii et pidin seda parandama ja kohandama. Kuna mul oli veel mõte mantli sisse korsetiluud panna, oli lõiget vaja taljest natuke rohkem sisse võtta, et talje välja joonistuks. Lisaks muutsin lõikel kraed, mis oli paras kondiproov, sest ma polnud kindel, mida ja kuidas teha, et tuleks välja just selline krae, nagu sellel vintage lõikel.

Ma arvan, et ma sain päris hästi hakkama.
Siin ka pilt lõikest, mida ja kuidas muutsin, et kui kellelgi peaks ka tekkima huvi midagi sellist teha. Pole just kõige osavam joonestaja, aga enam-vähem aimu saab.

Mitmete proovimiste, lõikamiste ja drapeerimiste tulemusel jõudsin ihaldusväärse kraeni. Loodan, et õigest kangast tehtuna jääb sama hästi istuma.

Siiski üks asi jäi kripeldama. Nimelt, ma polnud märganud, et kommertslõikel on kroogitud varrukas!? Vintage lõikel oli varruka õlaosa klassikaliselt sile aga tänapäevasel lõikel kroogitud. Selle avastuse tegin, kui olin esimese varruka külge õmmelnud.

Mis ei ole iseenesest kole, aga selgelt mitte see, mis mina oma vaimusilmas ette kujutasin. Nii et nüüd ma pean veel koera sabast ka üle astuma, varruka korda tegema ja päris mantliga pihta hakkama.

Ahjaa... Mantlist rääkides...siin on pilt šokolaadipruunist kangast, mida lubasin. Kaameraga sain päris tõetruu värvi, kuid reaalsuses on värv siiski veel tumedam.
 Praeguseks kõik. Tagasi õmblema ja varsti magama. Mõne päeva pärast raporteerin järgmistest arengutest.


P.S. Täitsa tore on korsettidele vahelduseks ka midagi muud teha. :)




Saturday, November 19, 2011

Mõtlesin endale õmmelda talvemantli...

....ja ma teadsin, et see peab olema vintage´i sugemetega. Eelistatult 40-50ndatest. Kui korraks unustada fakt, et tänu mitte eriti hästi välja kukkunud Fox Life´i teleseriaalile "Mad Men" on 50ndate mood väga kuum sõna praegusel hetkel, on 50ndad üks mu lemmik kümnendeid. Otsustasin natuke maad sonkida ja soetada endale mantlilõige, mis iseenesest oleks ka pärit vastavast ajastust. Leidsingi sobiva Ebay`st ja andsin oksjonil oma panuse. Kahjuks läksid panused nii kõrgele, et kui juurde arvestada veel postikulu USA-st, olin sunnitud kurvalt tõdema, et ideaal jääb kättesaamatuks. Leidsin siis haledama variandi tänapäevaste kommertslõigete hulgast ja lubasin endale, et tuunin selle samasuguseks nagu lõige, millest ilma jäin.
Vasakpoolne on oh kui ilus ja parempoolne kärab kah.
 
 Buttericki lõikes ei meeldi mulle absoluutselt krae. Aga Sinplicity lõikes ma lausa armastan kraed, nii et Buttericki tuleb lihtsalt siit-sealt natuke kohendada, põhirõhk muidugi krae ümbertöötlemisel ja ma arvan, et siis saab sellest isegi asja. Muide, vintage lõikes on isegi eraldi lõige puusapatjadele! Jah, 60 aastat tagasi naised üritasid oma puusi laiemaks petta. Kuhu tänapäeval iluideaal jõudnud on? Hea küll, see selleks.
Igatahes, minu talvemantlisse tulevad puusapadjad, võib-olla õlapadjad ja eksperimendi korras ka korsetiluud. Jah, te lugesite õigesti. Korsetiluud. 
Ma ei tea, kas mõni inimene kunagi midagi sellist teinud on, (võib-olla eesrindlik moekunstnik),(kui keegi teist midagi taolisest asjast kuulnud on siis võiksite mulle ka öelda, uuriksin huviga), aga mina igatahes katsetan, sest  kui ma ikkagi kannan ja õmblen korsette, siis võiks see muudes riietusesemetes ka välja paista. Kangas on mul ka olemas - šokolaadipruun villane. Mõne aja pärast siis pildid mulaazi kohendamistest ja kangast enesest.

Fotode allikad:



Thursday, November 17, 2011

Muljeid Mardilaadast ja täitunud unistus

Kuigi Mardilaat on läbi, on elu siiski piisavalt kiire, et blogimist pidevalt unustada. Nüüd siis võtsin hommikutee ja kartulikrõpsude kõrvalt aega, et natuke kirjutada.

Mardilaat sai läbi kiiremini, kui ma blogis järge suutsin pidada. Lubasin, et panen üles pildid Mardilaada korsettidest aga üks pilt jäi ikkagi tulemata. Väga vabandan selle pärast. Järgmisel aastal pidavat Mardilaat neli päeva kestma. Küll see mulle meeldiks! Aga kas ka mina järgmisel aastal osalen, ei oska ennustada.

Need kolm päeva möödusid Mardilaadal väga lõbusalt. Külastajaid oli tohutult, korsettidest huvi tundjaid oli ka päris palju, aga neid, kes korraks korsetti silmasid, seejärel tulid ja katsusid oli liigagi palju, et kokku lugeda. Kõiki korsette sai ka kohapeal proovida. Mõned tõsisemad huvilised ka seda võimalust kasutasid. Visiitkaardid sain peaaegu kõik jagatud. Viimastel tundidel muretsesin, et äkki saab veel enne lõppu otsa, aga õnneks paar tükki jäi veel järgigi. Meie boksis pakuti veel väikseid heegeldatud loomakesi lastele, seentega värvitud kindaid, punutud korve, imekaunist ja originaalset keraamikat, Haapsalu salle ja helkurkätiseid. Kokkuvõtteks tsiteeriksin oma Mardilaadakaaslast Liinat, kes ütles: "Laadalt sai rohkem feimi, kui sulli!" Täpselt nii oli ka minuga, sest ostmiseks olid tooted vist liiga kallid aga see-eest huvi oli suur.

Ja nüüd lugu minu täitunud unistusest.

Mäletan, et juba lapsepõlvest saadik vihkasin kõiki mütse, mis ema mulle pähe pani. Alates sügelema-ajavast punasest villasest baretist ja lõpetades kollase tuttidega "tibumütsiga". Mulle ei meeldinud mütsid, sest need nägid narrid välja. Hoolimata oma noorest east tahtsin ikka ilus ja preililik välja näha. Talvel külmaga, ma enamasti leppisin mütsi kandmisega, sest no tõesti, külm oli!
Ega teismeiga valutumalt läinud. See oli aeg, kui ma sain juba ise valida, mida pähe panna, aga võta näpust! Kammides läbi kõik Pärnu linna rõivakauplused ei leidnud ma enamasti ühtegi endale sobivat mütsi. Kõik nägid nii tobedad välja ja mul oli tunne, et ükski müts ei sobi mulle. Kord jäin pidama hästi pika sabaga nn."päkapikumütsile", mis korraks moes oli, kord lendurimütsile, millel kõrvaklapid olid. Olgugi, et need olin ise välja valinud, ei tundnud ma end neid kandes mugavalt.
Ülikooli minnes ostsin Rimist täiesti tavalise musta kootud mütsi, mis oli nii tavaline, et oli peaaegu nähtamatu. Mistõttu suutsin seda ilma kompleksideta vist kolm-neli aastat kanda.
Siis toimus mu elus pööre. Ma avastasin enda jaoks kübarad. Käisin Marge Iilase kübaranäitusel, mis toimus umbes aasta tagasi. Nii novembri-detsembri kuus. Selleks ajaks olin juba aru saanud, et kübar ongi mulle see õige ja näituselt lootsin leida selle ühe ja ainsa, mis mulle sobib. Paraku ei julgenud oma väikese sissetuleku pärast tol hektel seda investeeringut teha. Ja nii pidasingi aastakese vastu, unistades ja otsides seda õiget kübarat. Siis tuli Mardilaat. Ja siis minu unistus täitus.
Nimelt, juba esimesel laadapäeval leidsin ideaalse kübara. Kõik tingimused olid täidetud - värv, tegumood, aeg, fakt, et tegu oli käsitööga, eestimaisus. Aga hind oli oi kui krõbe. Nii ma siis muudkui keerutasin nagu kass ümber palava pudru ja lootsin, et selle kolme päeva jooksul keegi seda ära ei osta. Oma boksist ülevalt vasakust nurgast nägin kübaraboksini ja aeg-ajalt kiigates veendusin, et mu kübar on veel alles. Iga kord, kui nägin kedagi seda pähe proovimas, hakkas süda hirmust kiiremini põksuma.
Kui laat läbi sai ja me asju kokku hakkasime pakkima, võtsin julguse rindu ja läksin kübaratädi juurde. Arvestades sellega, et praegu ettevõtlusega alustades, on mul veel vähem raha, kui eelmisel aastal samal ajal, oli otsus hulljulge. Riskisin perekonna halvakspanu ja oma krõpsusõltuvuse rahuldamata jätmisega ja ostsin selle kübara ära. Õnneks sain veel natuke alet, arvatavasti sellepärast, et kübaratädi nägi, kui väga ma seda tahan ja ta teadis, kui hästi see mulle sobib. See on üle pika aja parim ost, mis ma teinud olen. Ja krõpsudest ei pea ka puudust tundma. Söön neid lihtsalt vähem.
Panen siia ka ühe pildi oma uuest aksessuaarist. Olen sellel pildil küll ilma meigita, aga vaadake seda kübarat! Milline elegants! Seda kandes ei saagi muud moodi olla, kui ainult väärikas.
Pika loo point on, et tuleb usaldada oma sisetunnet. Kui sisetunne ütleb, et nüüd on aeg, siis tuleb seda märgata. Mul on elus olnud mitmsuguseid olukordi, kus ma olen eiranud oma sisetunnet ja ma räägin ikka palju tõsisematest asjadest, kui kübar. Võib-olla ongi hea alustuseks harjutada intuitsiooni vähem tähtsate asjade peal, nagu rõivad või aksessuaarid. Näiteks, kui oled poes ja kahtled, siis jäta parem ostmata. Aga kui süda karjub JAAA-JAAA! siis järelikult tuleb osta. Hiljem saab kasutada sama sisetunnet ka muudes elusituatsioonides ja küllap siis jõuame punkti, kus avastame, et meie unistused hakkavad tasapisi täituma.

Thursday, November 10, 2011

Mardilaada korsetid

Jah, mul on viimased päevad olnud nii kiired, et pole jõudnud pilte üles panna. Nüüd siis sätin üles mõned pildid kolmest (neljas ei saanudki valmis) korsetist, mida Mardilaadalt osta saab.

Etnokorsett
100% Lina
Vooder 100% Puuvill
Dekoratiivsed kanalid luudele
Sobib taljeümbermõõdule 67-80cm.
Laadahind 69€

Blogisõprade hind 60€












 







Must siidiroosidega korsett

100% Toorsiid
Roosidega kangas 100% Polüester
Vooder 100% Lina
Sobib taljeümbermõõdule 67-80cm.
Laadahind 55€
Blogisõprade hind 50€


















Kolmanda korseti pildid homme. 

Saturday, November 5, 2011

Korsett ja laat

Sõnad "korsett" ja "laat" võiksid minu puhul sobida ainult lausesse "Korsette ei saa laadal müüa." Põhjus on muidugi ilmselge. Aga justkui käibefraasi "never say never" kiuste pean ma oma sõnu sööma.
Nimelt, mina olen üks kuuest projektis osalenust, keda on kutsutud osalema Mardilaadale, mis toimub Tallinnas Saku Suurhallis 10-12. novembrini, esindama "Käsitööga tööle 2" projekti, mille kõrvalt boonusena on mul võimalik müüa enda valmistatud käsitööd.
Niisiis, korsette müügiks teha ei saa. Kududa ei oska ega taha. Aega ettevalmistuseks oli umbes 1 kuu. Mida teha?
Mõtlesin... mõtlesin..... ja VÄLJA MÕTLESIN!
Laadakaup peaks reeglina olema pilkupüüdev, meeldejääv, väikestes mõõtudes ja odav.
Inimesed ei tule laadale rahakott puuga seljas, ega lahku veoautotäie kaubaga.
Minu niššiks on ja jääb korsett, seega jäädes oma liistude juurde töötasin välja kõige lihtsamat ja kergemat tüüpi korseti, mida inglise keeles nimetatakse "waspie"-ks. Eesti keeles võiks see siis olla näiteks vöökorsett. Idee on selles, et tegu on väga lühikese korsetiga, mis piirab keha liikumist minimaalselt ja mida saab kanda vööna ükskõik, mis riietusega alates teksapükstest ja triiksärgist kuni õhtukleidini välja. Suureks plussiks on ka see, et kuna vöökorsett on nii lühike, siis see sobib paljudele erinevatele kehatüüpidele, nii et peale taljeümbermõõdu ei oma ükski teine mõõt erilist rolli. Laadal on seda proovimiseks lihtne üle pea tõmmata teiste riiete peale. Ja peegel on meil ka olemas.

Pean vajalikuks mainida, et vöökorsetiga saab samuti talje ümbermõõtu vähendada, tekitades liivakellafiguuri, nii et tegelikult on see nagu päris korsett ainult et lühike.

Vöökorsette saab olema kokku kolm. Laadapäevi on ka kolm.

Nii et... Mõeldes lähenevatele jõulupühadele ja -pidudele, kes on endale alati soovinud korsetti, kuid individuaaltellimuse hind tundunud liiga krõbe, siis miks mitte soetada endale üks vöökorsett, mis funktsioneerib nagu korsett, kuid on soodsamas hinnaklassis.

Tule mulle külla 10-12. novembril Mardilaadale ja saad korseti osta laadahinnast soodsamalt, öeldes salakoodiks: "Ma lugesin su blogist."

Lähipäevadel lisan blogisse ka pildid nendest kolmest korsetist (koos lisainformatsiooniga mõõtudest, hinnast jm.), et kõik lugejad saaksid aimu, kuidas üks lihtne vöökorsett välja näeb.

Seniks,
Nautige veel viimaseid ilusaid sügispäevi!

Muide, sügis on mu lemmik aastaaeg....

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...