Friday, January 6, 2012

Teateid mantli arengust

Nojah. Kuna pole oma mantliga eriti palju jõudnud tegeleda, siis teen väikese ülevaate senisest arengust.

Õmblesin mantli kehaosa kokku ja hakkasin kraed õmblema, see oli see kõige raskem osa, sest pidin selleks lõiget muutma abiks ainult pilt. Proovisin ja proovisin, aga miskipärast ei näinud see sugugi nii hea välja, kui mulaazi peal. Ma ei saanud aru miks.
Üks närviline päev teise järel mõtlesin, harutasin lahti, õmblesin kokku, arutasin jälle lahti, õmblesin jälle kokku, katkusin juukseid, vandusin kuradit, rahunesin, uurisin õmblemisraamatuid, ägestusin jälle, otsisin lahendust netist, magasin, vandusin jälle, õmblesin korsetti, ohkasin sügavalt, nutsin kuni kannatus katkes.
Viimases hädas püüdsin meenutada kedagi oma tuttavatest, kes võiks osata mind aidata. Helistasin siis oma tuttavast käsitöö õpetajale, kes arvas, et ei oska mind aidata, kuid andis mulle Pärnumaa Kutsehariduskeskuse rätsepa-eriala õpetaja telefoninumbri. Helistasin ja leppisin kokku kohtumise koolis.
Võtsin mantli ja arvuti kaasa ning läksin. Ma pole kordagi uues kutsekamajas käinud. See oli nii ilus. Mulle meeldis seal. Õpetaja, kellega kohtsin, oli väga abivalmis. Rääkisin talle oma loo ja näitasin mantlit, mille peale ta vastas, et ma olen põhimõtteliselt kõik õigesti teinud. Ütles veel, et sellist kraetüüpi nimetatakse sall-kraeks ja et ta peabki selline olema (viidates sellele, mis mind mu oma mantli juures häiris ja mida ma pidasin konstruktsiooni veaks, aga mis tegelikult pidigi nii olema). Põhjus, miks mulaaz parem välja nägi oli selles, et mulaaz oli õhukesest kangast, aga päris mantlikanga toestasin liimiriidega, mis õpetaja sõnul oli selleks liiga jäik. Aga mis enam parata, mis tehtud see tehtud. Lisaks andis ta palju uusi teadmisi, sealhulgas kuidas mantlit seestpoolt liimiriidega tugevdada, et see kauem oma vormi säilitaks. Lühidalt öeldes, palju liimiriiet ja igale poole.
Koju läksin parema tuju ja lootust täis südamega.
Kodus toestasin mantli kõikvõimalikest kohtadest liimiriidega ja õmblesin krae lõplikult kinni. Praegu näeb mantli krae välja selline:
Jäik liimiriie tekitas kortse, mis pehmel kangal ei oleks olnud nii nähtavad

Kahjuks ei saanud korralikku pilti mantlist kogupikkuses, sest praegusel pimedal ajal on kõige valgem koht dušširuum, mis kahjuks on pildistamiseks väga ebasõbralik koht.
Mis ma siis kogu kammajaast õppisin? Olgugi, et ma olen arvamusel, et vanasti tehti ilusamaid ja kvaliteetsemaid rõivaid, on mõned tehnikad aegunud ja seda põhjusega. Samasuguse krae oleks saanud ilmselt ka siis, kui kraeosa oleks lõigatud eraldi tükina välja, nii nagu seda tänapäeval tehakse, mitte painutades seda ebaloomulikult, sest ka kanga võimetel on piirid. Ka kangas allub füüsikaseadustele. Vajalik õppetund.
Nüüd olen jõudnud punkti, kus hakkan looma toestavat osa, seda, kuhu korsetiluud ja puusapadjad sisse lähevad. Selleks otsustasin teha sama lõike järgi vesti, mille lõppkokkuvõttes õmblen mantli külge ja mis jääb (loodetavasti) nähtamatult voodri alla. Selleks ostsin õhukest villast riiet, mis oleks enam-vähem pruuvi värvi aga vastupidav. Tükid lõikasin suht suvalise pikkusega välja, sest ei tea veel kui pikk vest tuleb. Siin on vestiosa tükid:

Ja rohkem polegi edasi jõudnud. Järgmine etapp oleks tükkide kokku õmblemine ja kanalite paigutamine. Tulid pühad ja muud tegemised. Nagu arvata võis, saan ma talvemantli valmis alles kevadeks. Heal juhul.

Tšu-tšu-frei!

2 comments:

  1. Ohhooo, nii põnev!!! Tore, et järjekordne lahing on sul võidetud :) Töö on aukartustäratavalt mahukas... Soovin sulle jätkuvalt edu!

    ReplyDelete
  2. Aitäh pöidla hoidmise eest!

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...