Teate ju küll seda legendaarset filmi "The Good, the Bad and the Ugly" Clint Eastwood´iga peaosas? No täna tekkis tahtmine aasta viimast postitust just samamoodi nimetada. Ma tean, et see blogi peaks korsetiteemaline olema, aga mõnikord näpud nii sügelevad midagi muud kirjutama, et kaldungi teemast kõrvale. Mul on valida kahe variandi vahel: variant A - närida närvilisusest küüsi või variant B - rikkuda reeglit ja kirjutada välja seda, mis meelel. Puht esteetilistel kaalutlustel variant B võidab. Mõelgem sellest, kui Sotsiaalministeeriumi reklaamist "Erinevus rikastab"!
Halb
Talvemantli projektiga on kõik hästi, kuid tegevus on pühade jooksul veidi suunda muutnud, nii et mantlijuttu pole olnud aega puhuda. Kiirelt öeldes, sain krae valmis ja alustasin vestiosa õmblemist, kuhu tulevad korsetiluud ja puusapadjad sisse. Arvasin, et ei ole mõtet väikeste tükikeste kaupa protsessist kirjutada, et parem teen ühe pikema postituse, kuhu kirjutan rohkem. Samas, kui nii palju aega jääb vahele, siis oma süütunde vähendamiseks võin ühe pisikese jutu mantli kohta kirjutada küll. Ehk leian mõne päeva.
Hea ja Inetu
Eellugu:
Aastal 2007 läksin ülikooli filosoofiat õppima. Esimesel semestril saime kõik riidest koti, mille sees olid infobukletid ja koolipäevik. Selle koti peal oli slõugan: "Tudengi töö on õppimine!" Põhimõtteliselt üliõpilaskonnad võitlesid selle eest, et 2010. aastaks tühistada õppemaksud, et kõik saaksid tasuta kõrgharidust. Kena unistus küll. Noviitsina jäin seda juttu isegi uskuma.
Asume asja juurde:
Kasutasin seda kotti poekotina rohkem, kui 4 aastat. Selle kotiga sai igal pool käidud. See oli mul alati käekotis, et kui poes käisin, siis sain asjad sinna sisse pakkida. Vahepeal oli selle koti sees ka kolm-neli õhukest läbipaistvat kilekotti, mille sisse pakkisin puuviljad, sest olgem ausad - nõme on kahe banaani või virsiku või ühe sidruni jaoks eraldi kilekotti võtta.
See kott teenis mind hästi.
Paar nädalat tagasi avastasin, kui koledaks see kulunud on. Kübarakandjana, nagu ma nüüd olen, ei kõlba ju sellise nartsuga poes käia. Tõdesin kurvalt, et ülikoolikoti aeg on hästi teenitud ja nüüd on aeg endale uus poekott muretseda. Nii armsaks oli see mulle saanud.
Loomulikult õmblesin ma uue poekoti ise. Iga endast lugupidav käsitööhuviline teeks seda. Niisiis uurisin natuke netis ringi, et ideid koguda ja jõudsin sellise saidini. Ma olin eelmisel aastal saanud Käsitööga tööle 2 kursuselt kingituseks piknikulina, mis oli kahest kangast kokku õmmeldud. Kuna see seisin mul kasutult, otsustasingi sellest nimetatud koti teha. Koti otsustasin teha kahepoolse, et vastavalt tujule kasutada punast või musta poolt.
Mulle meeldis mõte, et poekotti saab pisikeseks kotiks kokku murda, ainult et krõpskinnituse asemel kasutasin nööpi. Nööbikarbist leidsin just õige värvi.
Mulle meeldib punane pool rohkem. Aga must on ka okei, kui kunagi peaks olema põhjust poolt vahetada.
Koti õmblemine oli lihtne ja loogiline ning võttis naeruväärselt vähe aega.
Kõikidele, kes jõuavad seda lugeda enne aastavahetust soovin:
Head vana-aasta lõppu ja veel parema uue aasta algust!
Aga neile, kes loevad alles uuel aastal soovin:
Ilusat ja veel paremat uut aastat!
Koti õmblemise õpetus siit.
Halb
Talvemantli projektiga on kõik hästi, kuid tegevus on pühade jooksul veidi suunda muutnud, nii et mantlijuttu pole olnud aega puhuda. Kiirelt öeldes, sain krae valmis ja alustasin vestiosa õmblemist, kuhu tulevad korsetiluud ja puusapadjad sisse. Arvasin, et ei ole mõtet väikeste tükikeste kaupa protsessist kirjutada, et parem teen ühe pikema postituse, kuhu kirjutan rohkem. Samas, kui nii palju aega jääb vahele, siis oma süütunde vähendamiseks võin ühe pisikese jutu mantli kohta kirjutada küll. Ehk leian mõne päeva.
Hea ja Inetu
Eellugu:
Aastal 2007 läksin ülikooli filosoofiat õppima. Esimesel semestril saime kõik riidest koti, mille sees olid infobukletid ja koolipäevik. Selle koti peal oli slõugan: "Tudengi töö on õppimine!" Põhimõtteliselt üliõpilaskonnad võitlesid selle eest, et 2010. aastaks tühistada õppemaksud, et kõik saaksid tasuta kõrgharidust. Kena unistus küll. Noviitsina jäin seda juttu isegi uskuma.Asume asja juurde:
Kasutasin seda kotti poekotina rohkem, kui 4 aastat. Selle kotiga sai igal pool käidud. See oli mul alati käekotis, et kui poes käisin, siis sain asjad sinna sisse pakkida. Vahepeal oli selle koti sees ka kolm-neli õhukest läbipaistvat kilekotti, mille sisse pakkisin puuviljad, sest olgem ausad - nõme on kahe banaani või virsiku või ühe sidruni jaoks eraldi kilekotti võtta.
See kott teenis mind hästi.
Paar nädalat tagasi avastasin, kui koledaks see kulunud on. Kübarakandjana, nagu ma nüüd olen, ei kõlba ju sellise nartsuga poes käia. Tõdesin kurvalt, et ülikoolikoti aeg on hästi teenitud ja nüüd on aeg endale uus poekott muretseda. Nii armsaks oli see mulle saanud.
Mulle meeldis mõte, et poekotti saab pisikeseks kotiks kokku murda, ainult et krõpskinnituse asemel kasutasin nööpi. Nööbikarbist leidsin just õige värvi.
Koti õmblemine oli lihtne ja loogiline ning võttis naeruväärselt vähe aega.
Kõikidele, kes jõuavad seda lugeda enne aastavahetust soovin:
Head vana-aasta lõppu ja veel parema uue aasta algust!
Aga neile, kes loevad alles uuel aastal soovin:
Ilusat ja veel paremat uut aastat!
Koti õmblemise õpetus siit.
No comments:
Post a Comment