{Patška-Maagia} - Balletikostüümi erinevad stiilid

Aastavahetuse ootuses tutvustan lühidalt balletiseeliku variatsioone. Õues on päris külmaks läinud, nii et võtke kuum teetass käeulatusse ja lugege ning mõtisklege minuga kaasa.

Estonia Rahvusooperis praktikat teostades hakkasin süvendatult uurima erinevaid patška stiile. Enamasti kui me mõtleme balletiseelikule, siis esimese hooga tuleb silme ette luigekostüümi meenutav valge jäik seelik mis justkui iseenesest püsti seisab. See on lühike patška, mida inglise keeles nimetatakse ka lihtsalt tutuks. Sellised tutud õmmeldakse tugevast ning kvaliteetsest tüllist ja tõenäoliselt kasutatakse toestusena veel korsettideski tuntud metalli, siinkohal siis võruna seelikukihtide vahel.

Klassikaline tutu balletist Luikede järv. Allikas

Esimest sarnast tutut kandis väidetavalt Marie Taglioni 1832. aastal La Sylphide'i balletis. Kuigi tuleb mainida, et balletiseelikuid ei õmmeldud kohe algusest peale selliste jäikadena vaid need arenesid välja hoopis lihtsamast ja lendlevamast - romantilisest tutust.

Laias laastus jagunevadki patškad kaheks - lühikesteks ja pikkadeks patškadeks.

Pikema patška nimetus on romantiline patška ehk romantic tutu. Romantilisi tutusid tehakse tavaliselt 3-5 kihist pehmest tüllist.

Üks esimesi näiteid romantilisest tutust Allikas

Romantiline patška on ka balletiõpilase esimene tõeline patška, sest see sobib noorele tantsijale paremini ja on lihtsama konstruktsiooniga, seega omakorda rahakotisõbralikum väikeste baleriinide emadele.

Siiski, nende kahe tutuga erinevad stiilid veel ei piirdu. Lühikestele tutudele on antud lisaks nimetusi vastavalt väikestele erinevustele konstruktsioonis. Näiteks kõige jäigem patška, mille sees on metallist rõngas, mis aitab seelikul füüsikaseadusi eirata nimetatakse pancake tutuks.

Pancake tutu. Allikas

Ilma metallvõruta seelik, mille tüllikihid veidi allapoole langevad nimetatakse kellukese (bell) tüüpi tutuks.

Romantiline ja kellukese tüüpi tutud kõrvuti. Allikas

Kuulus kostüümikunstnik Barbara Karinska leiutas powder puff stiilis tutu, mis on veidi väiksema diameetriga ja mille sees ei ole metallvõru, kuid püsib seljas sama kompaktsena kui selle eelkäija - pancake tutu. Ta leiutas selle lühema ja kergema variandi, et baleriinil ja tema tantsupartneril oleks kergem liikuda.

Barbara Karinska  disainitud "powder puff "stiilis tutu. Allikas

Veel üks powder puff. Allikas

Mina õppisin õmblema pancake stiilis seelikut, kuid seda veidi muutes, saab ka teisi stiile sellest leiutada.

Eks iga tutu stiili jaoks on oma otstarve, mis oleneb etendusest, tantsijast ja tema rollist. Igal juhul minu meelest on kõik tutud imelised ja ma ei jõua juba ära oodata, millal saan enda tehtud patškat ehtsa baleriini seljas näha.

Mõne aja pärast, järgmises postituses näitan pilte ja kirjutan oma esimese patška õmblemise kohta lähemalt. Tegin protsessi käigus fotosid, et jäädvustuksid ka kõige pisemad detailid, mida muidu valmis töö pealt ei oskaks vaadatagi.

Seniks, toredat aasta lõppu ja kohtume uuel aastal!

{Patška-Maagia} - Midagi uut, mida õppida

Hei Hopsti blogisõbrad!

Üle pika aja võtan nõuks jälle oma tegemisi üles tähendada. Kuna ma ei ole elustiiliblogija, kes iga päev klõpsib pilte oma jalgadest, lõunasöögist ja sponsoritelt saadud uuest meigikomplektist, leian harva põhjust oma elust avalikult kirjutada. Kuna kirjutan peaasjalikult käsitööblogi aga igapäevase töö-kool-kodu rutiini juures palju ei õmble, siis tekibki siia postitusi üpris harva.

Küll aga olen pikka aega tahtnud õppida patškat õmblema. Patška on inglise keeles tutu, ja eesti keeles siis balletiseelik. Siiski, teatri- ja balleti-inimesed nimetavad seda venepäraselt patškaks. Järgneval pildil on terviklik balletikostüüm - patška on siin vaid seelikuosa.

Allikas: http://sites.psu.edu/cnh18/2015/03/01/the-most-magical-athletic-wear/

Kui korsetimaailma avastasin üksinda läbi katse-eksituse meetodi siis patška-kunst tundus olevat väga hästi hoitud saladus. Internetist leiab vihjeid konstruktsioonile ja erinevatele tüüpidele, kuid õpetust algusest lõpuni saab vaid meistritelt. Niisiis palusin Endla Teatri kostüümiala juhatajat, et ta õpetaks mind minu praktika käigus, kuidas luua seda imelist ja klassikalist baleriini "töövormi".

Ma otsustasin ka siia blogisse  lisada teemaseeria, sest eesti keeles ei ole mitte ühtegi artiklit patška õmblemisest. On ainult tutu tegemise õpetused, kuid need ei ole tegelikult õiged tutu-d selle autentses tähenduses, vaid igale hobiõmblejale jõukohased tüllseelikud. Ka inglise keeles googeldades leiab peamiselt õpetusi kuidas teha tüllseelikut ja seda" tutu" nime all. Kui soovida leida professionaalset infot tutu kohta peaks kasutama otsisõnu "authentic", "tutu", "construction" ja "styles" erinevates kombinatsioonides. Kuid nagu ma juba ütlesin, on tegu hästi hoitud saladusega, sest see on balletikusti väga oluline osa ja ehk ei peakski iga õmbleja seda teha oskama, kui on võimalik õmmelda lihtsustatud versioone tüllseelikutest?

Järgnev video on pilguheit sellele, millega praegu Endla Teatris tegelen

Igatahes, järgmistes postitustes heidan valgust autentse patška konstruktsioonile, sest see on üks paljudest hääbuvatest kunstidest nagu ka korseti õmblemine või niplispitsi valmistamine. Tegijaid on vähe ja oskused kaovad koos tegijatega kui neid põlvest põlve edasi ei kanta.

Küll aga rõhutan, et pelgalt piltide ja teksti abil ei ole võimalik kõiki tehnikaid edasi anda. Et asjast läbinisti aru saada, on vajalik, et targem inimene seisab kõrval ja näitab mõningaid keerulisemaid tehnikaid ette. Palju oleneb ka eelnevast õmblemiskogemusest ja oskustest. Mulle võib alati kirjutada kui tekib spetsiifilisemaid küsimusi. Aitan nii palju kui oskan.

Lisan siia ka oma Pinteresti tahvli kuhu kogun patška-teemalisi pilte ja informatsiooni:
https://www.pinterest.com/AtelierContour/pat%C5%A1ka-maania/

Ja juba järgmises postituses sukeldume tüllikihtide vahele

Olge mõnusad!

Mere ja moe teemaline näitus Lennusadamas - "Meri riidekapis"

Ahoi lugejad!

Üks teist tuletas mulle meelde, et ma olen täiesti ära unustanud kirjutada septembris avatud Lennusadama näitusest  - "Meri riidekapis".

Käisin avamisel, sest ka minu õmmeldud kleit on sellel näitusel eksponeeritud. See sama valge, siniste triipudega madruse temaatikast inspireeritud kleit, mida ka oma blogis olen näidanud.

Proovisin teha mõningaid pilte, kuid kuna välguga ei lubatud pildistada ja üldse sain ma hiljem aru, et mu aparaat on marko-režiimil, tulid kehvad pildid välja. Aga seda enam on põhjust ise kohale minna ja näitusest osa saada.

 

Tegelikult oli seal näitusel muud ka peale kleitide ja ujumistrikoode aga need pildid tulid ikka liiga udused välja, et siin näidata.

Uhke aga samas ka aukartust äratav tunne oli näha oma kleiti kõrvuti Eesti kõige tuntumate ja paremate disainerite loominguga. Ma mõtlen isegi korra veel sealt läbi käia, et veenduda, et see uni pole...

Peale näituse toimuvad iga kuu MereMOEfoorumi raames loengud ja töötoad, mida tasub samuti külastada http://lennusadam.eu/meri-riidekapis/et/programmid/meremoefoorumid

Näitus jääb avatuks kuni jaanuarini.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

Seaplane Harbour is hosting an exhibition named Sea in the Wardrobe about relations of sea and people and clothes. I went to the opening because my maxidress with sailor collar is also presented there.

I didn't get very good photos, because flash wasn't allowed but I hope you get an idea.

I felt somewhat proud yet redoubtable seeing my dress next to Estonia's notable fashion designers' creations.

Maybe I visit this exhibition again to ensure I wasn't dreaming...

Maailma parima tordi retsept õmblusblogis

Viimased neli-viis nädalat on olnud töised, kuid kahjuks mitte õmblemisrindel. Mu vend tuli puhkuse ajaks Pärnusse maja renoveerima ja mina olin tal abiks. Enamasti käisin tolmuimeja ja harja-kühvliga ta järel ehitusprahti koristamas, hiljem aitasin laudu seina lüüa ja värvida maja uut fassaadi. Seetõttu pole ma korallikleiti õmmelda jõudnud.

Venna puhkuse lõpuks saime pool majast valmis ja selle tähistamiseks tegin oma kõige lemmikumat - marja-halvaatorti.
Naljakas on see, et ma olen väga halb kodukokk. Ma küll oskan teha tavapäraseid asju, aga niipea kui ma püüan katsetada midagi uut, kukub see kehvasti välja. Ei aita ka kolmandat või neljandat korda katsetamine. Tahan, mis ma tahan, aga ei ole mina loodud toiduga toimetama.

Siiski, see marja-halvaatort on tõesti ainus söök, mis mul superhästi välja tuleb. Selleks pidin ma ka vähemalt viis korda käkki kokku keerama, enne kui midagi söödavat välja kujunema hakkas. Kusjuures, mulle absoluutselt halvaa ei maitse, aga selle tordi sisse sobib see ideaalselt.

Jah, see on mul õmblemisblogi aga teate mis?

Siin võiks olla ka üks tordiretsept!

Ausõna, see on parim tort, mis ma iial söönud olen. Ja kui mina, saamatu nagu ma olen, sellega hakkama saan, saavad kõik teised ka.

Marja-halvaatort

Põhi:
1,5 pakki Kalevi šokolaadimaitselisi küpsiseid
120g korralikku võid

Esmalt purustada küpsised. Köögikombainiga on vast kõige lihtsam aga mina tegin seda tavalise pudrunuiaga, sest mul pole moodsat köögitehnikat. Sulatada või ja segada küpsisepuruga ühtlaseks massiks. Suruda ühtlaselt see mass lahtikäiva koogivormi põhja. Enne võiks ka küpsetuspaberi alla panna. Tõsta vorm külmkappi, kus see taheneb.

Kate:
2 vanilli kohupiimakreemitoru
200ml vahukoort
150g halvaad
10g zelatiini (mina kasutasin agartiini, sest see on taimne ja sobib mulle rohkem)
2spl suhkrut
marju erinevaid, nii palju kui süda lustib

Vahustada vahukoor suhkruga. Segada juurde kohupiimad ja murendatud halvaa. Zelatiin/agartiin valmistada tavalise rutiini järgi (pakil peaks valmistamisjuhend märgitud olema). Mina ootan, kuni see natuke jahtub ja siis segan vahukoore-kohupiimakreemi segu hulka, et agartiinist tükke ei moodustuks.
Valan umbes poole segust põhjale ja uhan mustikaid-vaarikaid-punaseid-musti-valgeid sõstraid peale. Siis valan ülejäänud segu ja jätan külmkappi 4-5 tunniks (parem üleööks) seisma.
Pealt võib kaunistada samuti kõikvõimalike marjadega.

Retsepti päritolu kohta ei oska midagi öelda. Sain selle emalt.
Maitseb taevalikult!


Mis puudutab nüüd kleidi õmblemist, siis ma ei tea, millal ma sellega töö kõrvalt tegeleda saan. Pealegi, ehituse käigus vigastasin oma paremat kätt (mis tegelikult on mul aastaid tagasi samuti korra trauma üle elanud) ja mul on viimased kaks nädalat iga päev käsi valutanud. Vähegi kätt pingutavamaid töid on valus teha, sest valu liigub randmest nii küünarnukki kui ka sõrmedesse. Ei ole veel arstile jõudnud, sest maja oli tarvis enne ära värvida. Niisiis värvisin läbi valu, sest see oli oluline valmis saada aga kleit nii oluline pole. Jätan selle tahaplaanile ja püüan käele natuke puhkust anda. (Praegu on isegi valus kirjutada...)
Ma ei teagi, millal ma midagi arukat siia jälle kirjutada saan...
 
Laura on kurb...

Aga hea söök teeb tuju paremaks. Proovige ka seda torti teha ning kirjutage kuidas maitses :)

{Korallikleit} - Tahaks katsetada midagi uut

Ma pole oma korallikleiti tükk aega saanud teha, sest õmblesin Kunstituru jaoks hoolega plisseerseelikuid. Nüüd katsun kleidiga edasi minna.

Mulle tundub, et selle kleidi suurimaks raskuseks on ülemise osa välja mõtlemine. Seelikuosa sai mul juba ammu valmis. Kehaosa lõikeline lahendus jäi küsimärgi alla. Endale õmblemisel ma püüan alati katsetada tehnikate ja lõigetega, mida ma varem proovinud ei ole ja nii mõtlesin selle kleidi puhul jätta selg avatuks.

Avatud selja puhul mõtlesin mõningate probleemide peale:

1. Kuidas lahendada esiosa nii, et kleit ikka korralikult seljas püsiks
2. Kuidas polsterdada rinnaosa (sest rinnahoidjaid ei saa ju kanda)
3. Kas mu selg üldse on piisavalt ilus, et seda lahtisena kõigile demonstreerida

Kuna mul on kangast vähe, siis otsustasin, et selg jääb ikkagi lahti maksku mis maksab. Pealegi, oleks see esimene säärane kleit minu garderoobis.

Inspiratsiooni kogumiseks panin Pinterestis kokku ideed erinevatest lahendustest

Kogu galeriid saab näha minu Pinteresti tahvlilt (avaneb uues aknas)

Ma visandasin kiirelt mõned oma ideed. Ma ei taha midagi ekstravagantset, ega ülepingutatut, lihtsalt et oleks ilus, suvine ning natuke teistmoodi.

Ma valisin välja viimase idee (all paremal), sest see tundus minu figuurile kõige paremini sobivat.

Konstrueerisin kiirelt esimese lõike ja järgmisena teen esimese mulaazi, et parandada ettetulevad konstruktsiooni vead.

Kangast on piiratud koguses ja võibolla lisan juurde mõne pitsi või paela ka.

Konstrueerimine on kõige keerulisem osa disainiprotsessist, kas pole?

Huh!

Kui mulaaž väga kole ei tule, siis järgmisena näitan seda.

 

Moeteemaline Kunstiturg tuleb!

Heihopsti!

Seekord tuleb väga lühike postitus, sest mul on hetkel vähe aega aga palju tegemist.

Reedel 11. juulil toimub Steineri aias taaskord Kunstiturg. Iga turg on erineva teemaga ning sellenädalase turu peateemaks on moe- ja tekstiilikunst.

Mu käsitöölisest tuttav kutsus mind ka osalema ning olgugi, et minu viimane turu/laada kogemus jääb mitme aasta taha, otsustasin kaasa lüüa.

Kuna ma loon igat eset alati konkreetse tellimusena, ei olnud mul kaupa, mida laadale müügile panna. Sestap sündis kiirelt otsus õmmelda spetsiaalselt laada jaoks plisseerseelikuid, mille järgi ma isegi viimasel ajal "hull" olen olnud. Oma töödes lähtun alati motost: teen ainult seda, mida meeldiks mulle endalegi kanda.

Nii et eile käisin nö. tiisereid pildistamas seal samas Steineri aias, kus reedel olen oma toodetega platsis.

Ja kui teile meeldib see, mis te pildilt näete, siis teate kust mind leida. Peale minu on seal loomulikult veel teisigi disainereid ning käsitöölisi oma moekaubaga väljas. Mina ootan juba põnevusega!

Reedel 11.07.2014 Kunstiturg Pärnus Steineri aias kl.12-19

Kunstiturg Facebookis: https://www.facebook.com/Kunstiturg?fref=ts

Vana õmblusmasin - vanaraud või raudne tööhobune?

Tervitus mu nähtamatutele sõpradele!

Viimasel ajal olen ikka tegelenud kooliasjadega ja natuke õmmelnud ka. Nii oma korallikleiti kui ka muid asju, millest teen pikemalt juttu veidi hiljem.

Praegu on koolitöödega ühel pool ja saan hakata oma "to-do" listi jälle ette võtma, mis on väga pikk ning kust ma peaksin välja vaatama viimase aja lemmikumad projektid ja need ruttu ära tegema enne kui mul vaimustus üle läheb. Ma lihtsalt olengi selline, et vaimustun kergelt ja sama kiiresti läheb vaimustus ka üle.

Aga on üks asi, millest olen juba pikemat aega vaimustuses olnud. Vanaaegsest tallalauaga treadle'st. Kuna ma ei tea kuidas eesti keeles neid nimetatakse siis kasutan inglisekeelset väljendit "treadle". Kui keegi nii tark on, et teab kuidas sellise õmblusmasina eestikeelne nimetus on, siis olete lahked kommenteerima.

Mul on kodus kolm õmblusmasinat, kõik elektrilised. Kusjuures, kõige kallim neist - Pfaff Quilt Expression 4.0 on mind pidevalt alt vedanud. Ma ei hakka üldse rääkimagi, ajab kohe vihale.
Igatahes, siis kui tuhande-eurone masin esimest korda pirtsutama hakkas, tekkiski igatsus vana hea vanaraua järgi. Olen neid nüüd paar aastat osta.ee-s vaadanud ja unistanud aga osta ei tihka, sest mul on niigi kodu juba tööks vajalikke masinaid ja kangaid täis. Lihtsalt ei ole enam ruumi.

http://www.osta.ee/kasuta-juhust-jalaga-ja-5-sahtliga-omblusmasin-singer-49766185.html

Ma ei tea kuidas teiste masinatega on aga õmblusmasinate puhul kehtib reegel, et mida vanem seda parem. Seda alates hetkest kui õmblusmasinates hakati kasutama plastikut. Esimesest plastikõmblusmasinast sai alguse õmblusmasinate allakäik mille tipp minu kogemuse järgi on Pfaffi viimane mudel, mida ma oma õnnetuseks oman. Pfaff oli kunagi prestiižikas õmblusmasinate tootja, kuid enam mitte.

Vanaaegsete õmblusmasinate eelis on see, et need on tehtud rauast ja vajavad minimaalset hooldust. Pealegi õmblevad nad läbi igast materjalist ja ei vaja funktsioneerimiseks elektrit. Väga kasulik omadus apokalüpsise üle elamiseks. Okei, viimane oli nali aga siiski, kui elekter ära läheb saab mõnusasti jalaga edasi sõtkuda. :)

http://www.osta.ee/omblusmasin-eestivanavara-46607249.html

Lugejad, kas keegi teist omab taolist õmblusmasinat? Kui jah, siis kas ja kui tihti te seda kasutate?  
On seda mugav kasutada? Kas tallamine väsitab? 

Kas ma romantiseerin 100-aasta vanust masinat üle?

Olen näinud südant pahaks ajavaid pilte, kus õmblusmasina lauast on tehtud mõttetu interjööri element.

Jumal, Sa näed ja ei mürista!

Kunagi ma ühe igatahes ostan. Siis jääb üle vaid transpordi probleem. Need kaaluvad kindlasti korralikult. Aga mõelgem korraks, kui mõni selline on juba 100-aastat töötanud, töötab see järgmised sada veel. Imeline ju!

 Sõbrad, jagage minuga oma kogemusi vanaaegsetest õmblusmasinatest!