Viimased paar päeva on ilm järjest jahedamaks muutunud. Täna on veel eriti jahe ja sombune. Oma maksikleiti lõpetades ootan ikka päikselisemaid päevi, sest valge kleidi kandmiseks võiks maa siiski kuiv olla ja pildistamine blogi jaoks on mul ka plaanis. Ma isegi ostsin eile kleidi juurde sobivad kõrvarõngad! Mõtlesin, et mereteemalise kleidi juurde võiks sobida mõni sinine ehe ja leidsin sellised sinised kõrvarõngad.
Eks ole ilusad? Ja need sobivad nii hästi selle kleidi juurde.
Maksikleidiga jõudsin staadiumisse, kus pidin ära otsustama, mil viisil ma triibud seelikuäärele tekitan. Ainsad kaks mõeldavat varianti olid õmmelda lint või joonistada triip. Ma otsustasin siiski lindi õmblemise kasuks, sest joonistamisega kaasnesid taolised probleemid nagu: kust ma leian õiget värvi, millega ma seda peale kannan ja kuidas ma need triibud enam-vähem sirged saan. Mulle tundus, et lindiga on lihtsam, siis ei pea ma muretsema värvi kvaliteedi ega oma käelise osavuse pärast.
Enne veel kui järg jõudis triibutamise kätte, proovisin kleiti selga.
Kuna kleit on valge, siis see meenutas natuke pruutkleiti. Tegelikult sellise puhta valgena sobiks seda kuskil pidulikul üritusel kanda küll, kuid minu jaoks oleks see natuke liiga igav ja turvaline lahendus. Aga kanda nii hästi langevat ja voogavat riiet oli rõõm küll.
Tagasi triipude juurde.
See oli kõige hirmsam ja närvesöövam etapp kogu kleidi õmblemise juures, seega tahtsin sellega enne krae lisamist ühele poole saada. Originaal-kleidil oli 13 triipu, otsustasin, et teen kümme (+/-1) triipu. Õmblemise käigus otsustan kas ja kui palju ma tegelikult neid õmblen vastavalt triipude ja vahede laiusele ning kleidi üldistele proportsioonidele. Poesti ostsin igaks juhuks 50 meetrit linti.
Hea, et Kangadzunglis oli just seda õiget tooni nii palju, ma korraks pelgasin, et võib-olla neil polegi seda piisavalt.
Kui lint käes, paar korda ümber- ja tagasimõtlemist, ning õmblemine läks lahti. Õmblemiseks kasutasin katteõmblust ehk coverstitch-i, sest see õmbleb kahe nõelaga korraga ja siis ei pea ma igale triibule kahte ringi peale tegema. Ühe triibu jaoks läheb muide 3,5 meetrit linti!
Pildil jääb mulje, et ma õmblen pimedas ainult masinalambi valguses, kuid kinnitan, et see ei ole nii. Ma ei tea, miks pilt nii pime tuli.:D
Ja praeguseks ongi kõik. Nüüd õmblen triipe edasi ja jäänud on veel krae.
Loodan varsti kostitada teid ilusate piltidega. Arvake ära, kus ma kavatsen pilti teha? Vihjeks Pärnu, päike, tuul, meri ja rand ;)
Seniks kõike kaunist ja nobedaid näppe!
_____________________________________________________________
The weather has been dull and damp these days. I am still sewing my maxi-dress and dreaming about warmer weather to wear my soon to be ready dress. As it is white and long I can only wear it on dry ground otherwise it would shortly turn into gray.
The most nerve-racking part of this dress was adding stripes. I could only think of two options: to draw them or to sew ribbon. I chose to sew ribbon, because it seemed to be the most reliable version.
But before adding stripes I tried it on one more time. Looking plain white it resembled me a classic wedding dress. It would be suitable to wear to some formal events as it is, but for me it is just too plain and boring white.
The original dress had 13 stripes but I went for 10 (+/- 1) depends on widths and general dress proportsions. Just to be sure I purchased 50 metres of ribbon, by the way for one circle it takes 3,5 metres.
I sewed ribbon in place with coverstitch because it uses twin-needle, therefore saves time.
By now I have few circles left to sew and last thing is adding a collar.
That's it my friends!
Soon I hope to treat you with an eye candy!
Eks ole ilusad? Ja need sobivad nii hästi selle kleidi juurde.
Maksikleidiga jõudsin staadiumisse, kus pidin ära otsustama, mil viisil ma triibud seelikuäärele tekitan. Ainsad kaks mõeldavat varianti olid õmmelda lint või joonistada triip. Ma otsustasin siiski lindi õmblemise kasuks, sest joonistamisega kaasnesid taolised probleemid nagu: kust ma leian õiget värvi, millega ma seda peale kannan ja kuidas ma need triibud enam-vähem sirged saan. Mulle tundus, et lindiga on lihtsam, siis ei pea ma muretsema värvi kvaliteedi ega oma käelise osavuse pärast.
Enne veel kui järg jõudis triibutamise kätte, proovisin kleiti selga.
Kuna kleit on valge, siis see meenutas natuke pruutkleiti. Tegelikult sellise puhta valgena sobiks seda kuskil pidulikul üritusel kanda küll, kuid minu jaoks oleks see natuke liiga igav ja turvaline lahendus. Aga kanda nii hästi langevat ja voogavat riiet oli rõõm küll.
Tagasi triipude juurde.
See oli kõige hirmsam ja närvesöövam etapp kogu kleidi õmblemise juures, seega tahtsin sellega enne krae lisamist ühele poole saada. Originaal-kleidil oli 13 triipu, otsustasin, et teen kümme (+/-1) triipu. Õmblemise käigus otsustan kas ja kui palju ma tegelikult neid õmblen vastavalt triipude ja vahede laiusele ning kleidi üldistele proportsioonidele. Poesti ostsin igaks juhuks 50 meetrit linti.
Hea, et Kangadzunglis oli just seda õiget tooni nii palju, ma korraks pelgasin, et võib-olla neil polegi seda piisavalt.
Kui lint käes, paar korda ümber- ja tagasimõtlemist, ning õmblemine läks lahti. Õmblemiseks kasutasin katteõmblust ehk coverstitch-i, sest see õmbleb kahe nõelaga korraga ja siis ei pea ma igale triibule kahte ringi peale tegema. Ühe triibu jaoks läheb muide 3,5 meetrit linti!
Pildil jääb mulje, et ma õmblen pimedas ainult masinalambi valguses, kuid kinnitan, et see ei ole nii. Ma ei tea, miks pilt nii pime tuli.:D
Ja praeguseks ongi kõik. Nüüd õmblen triipe edasi ja jäänud on veel krae.
Loodan varsti kostitada teid ilusate piltidega. Arvake ära, kus ma kavatsen pilti teha? Vihjeks Pärnu, päike, tuul, meri ja rand ;)
Seniks kõike kaunist ja nobedaid näppe!
_____________________________________________________________
The weather has been dull and damp these days. I am still sewing my maxi-dress and dreaming about warmer weather to wear my soon to be ready dress. As it is white and long I can only wear it on dry ground otherwise it would shortly turn into gray.
The most nerve-racking part of this dress was adding stripes. I could only think of two options: to draw them or to sew ribbon. I chose to sew ribbon, because it seemed to be the most reliable version.
But before adding stripes I tried it on one more time. Looking plain white it resembled me a classic wedding dress. It would be suitable to wear to some formal events as it is, but for me it is just too plain and boring white.
The original dress had 13 stripes but I went for 10 (+/- 1) depends on widths and general dress proportsions. Just to be sure I purchased 50 metres of ribbon, by the way for one circle it takes 3,5 metres.
I sewed ribbon in place with coverstitch because it uses twin-needle, therefore saves time.
By now I have few circles left to sew and last thing is adding a collar.
That's it my friends!
Soon I hope to treat you with an eye candy!
No comments:
Post a Comment