Wednesday, September 19, 2012

Ära usalda kedagi ehk minu esimesed triibulised


Sorry, international readers, following post is only in Estonian, because it's about negative experience with client and I just couldn´t translate it into English properly. :(


Järgnev postitus ei ole midagi positiivset ega meeldivat, seega, kes ei taha teada probleemidest klientidega ärgu edasi lugegu. Ma mõtlesin pikalt, kas üldse kirjutan midagi negatiivset oma blogisse aga siiski...
Kirjutan seda siia lootes, et sellest võib kunagi kellelegi kasu olla. Ma ise olen oma vigadest õppinud ja äkki annab järgnev tekst ka lugejatele mõtteainet ja hoiab ära taoliste juhtumite tekkimise tulevikus. Ehkki see viimane on vist naiivne lootus.

Maksikleidi tegemine jäi mul pooleli, sest suvel võtsin vastu mulle pakutud pulmakleidi tellimuse. Pulmakleidi õmblemine on teatavasti suur ettevõtmine ja loomulikult väga vastutusrikas töö, ikkagi tähtis päev ja pruutkleidil on oma eriline tähtsus selles päevas. Ma jätsin kõik muu pooleli ja pühendasin end selle kleidi tegemisele - mainin igaks juhuks, et ma pole varem pruutkleiti teinud, seega see oli minu esimene taoline töö.

Kliendiga oli enam-vähem kokku lepitud disain, hind ja aeg. Aga nagu käsitööga ikka, ei saanud ma anda kindlat vastust hinna kohta. Kuna kliendil oli piiratud eelarve, siis ta andis mulle teada summa, millest rohkem ei oleks tohtinud kleit maksma minna. Ma olin selle summaga nõus ja lubasin jääda selle piiresse, andes endast parima, et jääda isegi allapoole seda piiri.

Kleit koosnes tegelikult korsetist ja seelikust. Korseti hind oli täpselt reguleeritud, sest neid teen ma igapäevaselt ja tean juba hinda. Seeliku osas andsin minimaalse summa teada, kuid lisasin, et hind võib kerkida. Alguses oli disain üsna lihtsakoeline ja klassikaline, mis andis mulle kindlust, et me mahume ette antud hinna piiresse. Kuid hiljem, poole töö pealt, kliendi soovid kasvasid.

Klient hakkas mõtisklema pitsi üle. Mina kiitsin takka, sest pits on ilus ja selle korsetile kinnitamine on mul käpas. Ütlesin umbkaudu palju võiks pitsi vaja minna ja mis hind võiks sellel olla. Käisime koos poodides erinevaid pitse vaatamas, kuid klient ei leidnud omale sobivat. Siiski ühel hetkel oli ta iseseisvalt leidnud ühest väikesest kangapoest üsna kalli ja eksklusiivse pitskanga, millest mina pidin siis motiivid välja lõikama ja vabas vormis kleidi peale paigutama.

Sellest hetkest tundus mulle, et kui klient ostab 30-eurose pitskangatüki, ei ole pruutkleidi maksumus tema jaoks probleem. Sellele järgnes veel idee tikkida litreid ja pärleid pitsi külge. Ma hoiatasin teda, et see on aeganõudev töö, sest nii pitsi, pärleid, kui litreid tikin peale käsitsi ja see võtab aega. Kuid, kui palju hind sellest tõuseb ei osanud ostmise hetkel ennustada, sest ma ei teadnud veel kuhu ja kuidas ma pitsi koos kõigega paigutan. Ütlesin talle selge sõnaga, et ma püüan talle võimalikult mõistliku hinna teha, kuid tikkimine on kallis ja aeganõudev töö. Mulle tundus, et klient saab aru, kui ma ütlen talle "aeganõudev töö" ja "käsitsi tikkimine", kuid ilmselgelt ma eksisin.
Pärleid ja litreid tikkisin pitsi peale nii korsetile kui seelikule

Kui kleit sai valmis, oli klient kleidi viimases proovis ehk üleandmisel väga õnnelik ja rahul. Ma andsin talle kleidi üle, kuid lubasin arve tagantjärele saata. Suur viga!

Klient ei tasunud arvet, ei enne pulmi ega pärast. Ma olen alati oma kliente usaldanud ja ei ole tahtnud olla pealetükkiv, seega ootasin tasakesi kuni ükskord arve saab tasutud. Pärast pulmi tuli mulle hoopis kiri, kus paluti mul selgitada kuidas kujunes hind, mis oli 30 eurot üle esialgselt kokkulepitud summa. Tõin talle pikas ja detailiderohkes kirjas välja täpsed kalkulatsioonid, kuidas hind kujunes, kuid ta ei olnud nõus maksma põhjendades oma otsust sellega, et algselt olime me kokku leppinud väiksemas summas.

Jah, algselt, kui ei olnud veel juttu ei pitsides ega pärlitest oli tõesti meil kokku lepitud teine hind. Kuid minuarust peaks igaüks aru saama, et kui poole tellimuse pealt lisanduvad pitsi ja pärlite ideed, siis läheb ka töö sellest kallimaks?

Lisaks leidis ta mu töös vigu, kuid neid alles pärast pulmapidu. Kleidi proovimise ja üleandmise hetkel pretensioone ei esitatud. Kui ta oleks kleidi poest ostnud, kas ta oleks pärast pulmapidu läinud tagasi poodi, sest peo käigus sai kleit mustaks, mingi pael harges või seelikusaba jäi katkise kirikupõranda külge kinni? Vaevalt küll. Minu töö on kvaliteetne ja kleit ei ole raudrüü, mis kõigile vintsutustele vastu peab. Kuid kuna tegutsen üksi väike-ettevõtjana, siis võiks minuga manipuleerida ja mind painutada igas suunas, sest klient on ju kunigas?! Tekkis tunne, et ta lihtsalt otsib põhjuseid, et kleidi hinda alla tirida.

Ma tundsin esimest korda elus, et minu tööd rünnatakse.
Ma käisin temaga poodides, tegime korduvalt proove, arutasime jne. Ma kulutasin tema peale väga palju oma aega, kuid raha selle eest ei küsinud. Ma armastan oma tööd, seega ei näe põhjust iga liigutuse eest raha küsida. Ma ei taha olla vereimeja. Ma arvutasin tööaja hulka vaid neid tunde, kui ma reaalselt õmblesin, seega kleit oleks pidanud kokkuvõttes tulema väga palju rohkem kallim, kuid ma tegin talle omaarust vastuvõetava hinna, sest paljuski ma nautisin selle kleidi õmblemist.
Lõpuks olin ma sellest kõigest juba nii väsinud, et andsin talle teada, et ma ei taha oma ellu negatiivsust, seega maksku mulle nii palju kui oma südametunnistusega heaks arvab. Sellele tuli vastus, et ta on nõus maksma lõpphinnast 50 eurot vähem. Ma olin tüdinenud ja saatsin ilma pikema jututa uue arve 50 eurot väiksema summaga. Pean tunnistama, et isegi valmiskleidid pulmasalongides maksavad rohkem. Minu täpne töö tema figuurile vastava kleidi õmblemiseks on palju rohkem väärt. Ma olin rumal ja alandlik.
Tänaseks on arve endiselt maksmata. Pulmapäevast on möödas juba kuu ja kleidi eest on endiselt tasumata.
See lugu ei ole veel läbi. Nimesid nimetamata ja nägusid näitamata ei süüdista kedagi. Annan vaid teada, mida kõike võib juhtuda, kui oled naiivne ja heatahtlik. Ehk saab sellest jutust midagi kõrvataha panna. Et selliseid juhtumeid oleks vähem.

Mis ma sellest loost õppisin?
Ära usalda mitte kunagi mitte kedagi! Isegi ilusate silmade ja naeratusega sõbralikku ilmutust.
Hakkan iga kliendiga sõlmima lepinguid, sest suusõnalised kokkulepped ei lähe kellelegi korda ja need "unustatakse"
Kõik pretensioonid tuleb esitada kohe, kui toode on käes. Hiljem pole enam minu asi, kui klient tootega valesti ümber käib.
Tulevikus lisan arvele teavituse viivise rakendamisest, kui arve õigeks ajaks tasutud ei ole.
ja mis kõige tähtsam....

Ma ei anna enam toodet kliendile kätte enne, kui selle eest on makstud! Punkt.

Oeh...

Kallid lugejad, kes te viitsisite selle loo läbi lugeda, kas teil on kogemusi taolise käitumisega, olgu siis käsitöös või palgatöös? Kelle sõna jäi peale?
Kas klient on ikka kuningas?
ja mitte vähemtähtis -  kas heategu saab alati karistatud?

Lohutage, kritiseerige või andke nõu! Tsenseerimata. Ruumi jagub kõigile.


9 comments:

  1. Oh, taevas! Tõeline kärn! Olen teinud fie-na tellimustöid ja raha ALATI võtnud tööd üle andes. Hilisemad heietused arvesse ei lähe. Aa mul tuleb meelde, et mu ema on küll kellegi ,kes maksta ei tahtnud, koos mingi hilbuga ukse taha tõstnud, et mitte oma närve süüa lasta. Üldjuhul on olnud tellijad VÄGA meeldivad inimesed, kellega on võimalik asju arutada.
    Selge on see, et pulmakleit on suur projekt, aga arvet kaasa ei annaks ma selgi korral. Vastasel juhul, kui kohe maksta ei taha, jääb ilma kleidita ja vaadaku ise kuidas edasi.
    Ning ma millegi pärast arvan, et see pole tal ainus maksmata arve seoses pulmadega...

    ReplyDelete
  2. Kahju, tõesti kahju, kallis Laura, et just sina pidid oma triibulised saama! Ja veel nii suure tööga... Mina olen see, kes on püüdnud õppida teiste vigadest ja ptüi-prüi-ptüi, lüpsta pole saanud. Muide, ma guugeldan oma kliente ja võimalikke koostööpartnereid. Kaks projekti on jäänud tegemata, kuna see mis info minuni on jõudnud, tegi mind ettevaatlikuks.

    Käsitöö, eriti selline suur ja aeganõudev nagu sina teed (ja ka mina), ei tõmba tavaliselt ligi kerglasi ja võlgu jääda armastavaid inimesi. Neil näikse olevat hoopis teine maitse. Mul on alati olnud kliente, kellega saab kokku leppida paindlikke maksetingimusi ja mul on olnud ka kliente, kellelt suure töö eeli võtan pool raha ette. Võib-olla on mind kaitsnud ka mu maine- ikkagi varasemalt politsei palgal oldud, võib-olla on abiks hoopis mõni valveingel olnud.

    Kas sa oled kindel, et asi peab nii jääma nagu ta sul praegu on? Mina ei lepiks vist. Küsiks nõu mõnelt targemalt, kes seadusega kursis ja ei jätaks jonni. Kalkuleeriks läbi, kas tasub inkasso jms jamama hakata.

    Või siis kui tõesti ei viitsiks selle inimesega jamada, hoiataks teda ette ja kui sellest pole abi, avalikustaks tema nime. Korralikult, kohe mitmes meediakanalis. Internet ei unusta, seda teab igaüks. Ehk hirm avaliku häbi ees sunnib naist raha leidma.

    Jahhh... selle pika jutu peale tuli mulle meelde, et kunagi algusaastatel olen küll saanud kliendi, kes püüdis leida vigu ühes kootud komplektis. Selge eesmärk saada hinda alla ja mulle tundus, et mõne vanema põlvkonna käsitöölisega on tal see varemgi ehk õnnestunud, et nii tulihingeliselt kauples. Lõppeks ma ei tahtnud enam, et minu kätetöö tema omaks saaks, minu energia teda kaunistaks ja nii ma ütlesin, et otsekohe võtan tehtud töö tagasi ja maksan osa rahast, mis ta tasunud oli, tagasi. Nii ka läks. Kuigi tegu ei olnud suurte asjade ja summadega, oli tuju rikutud küll. Tuju läks aga taas heaks kui sellele tööle üsna ruttu uus ostja leidus.

    ReplyDelete
  3. Huvitav, miks on nii, et sellised vitsad saadakse alati kohe suurelt, st kallite asjadega. Minu kogemus ei ole küll käsitöö vaid teenuse, ehk õpitoa müügiga. Ja see ainus kord, kus kirjade järgi viisakas firma võlgu jäi, oli summa ikka väga arvestatav. Kunagi ei ole see 10 eurot, vaid ikka tuleb vähemalt üks null juurde kirjutada. Ise sellist kogemust omades saan küll aru nendest tegijatest, kes seljataguse kinnitamiseks tahavad lepingut või osa summat. Aga inimeste nahaalsus ei väsi siiski üllatamast :S
    Olen Reesiga päri - seda asja ei tasu siiski nii jätta. Sest selline pätt (ega teda vist praegu muudmoodi nimetada saa) läheb aina julgemaks, kui tiibu ei kärbita. Närvikulu on vist mõlemal juhul, ka siis kui asi sinnapaika jätta
    egater

    ReplyDelete
  4. Rõõmustasin nii väga uut postitust nähes ja nautisin juba ette pilte piiludes. Ja selline lugu, uskumatu!
    Palun ära jäta seda nii, kindlasti anna asi inkassosse. Sellist käitumist ei tohi küll niisama jätta! Ja minu kogemus näitab, et selline käitumine kipub olema enamasti neil, kellel ei ole tegelikult rahalisi raskusi.

    Kleit on loomulikult imeline!

    Fänn

    ReplyDelete
  5. Mina olen ka nõus! Ära jäta asja nii... Mõtled küll, et oled hea inimene, kuid olen kahjuks ka ise pidanud tõdema: Ükski heategu ei jää karistamata!! Avalikusta ta nimi ja kirjuta see postitus kuhugi ajakirja või kuskile. Ei ole ikka nii, et mõni arvab, et reeglid temale ei kehti ja hakkabki võib-olla kogu elu niimodi käituma. Tema kasvatus ei ole küll sinu asi, kuid see oleks suurem heategu kui asja sinnapaika jätmine. Arvan, et sa oled oma töö eest ka tasu väärt ja seepärast nõua see ka välja! Sul on terve blogi kogukond su seljataga sind toetamas!
    Liina.

    ReplyDelete
  6. Päev enne emadepäeva helistas sugulane ja palus abi JJ-Street firmale aidata kostüüme õmmelda. Leppisime abivajajaga kokku, et aitan teha neil püksid valmis. Laupäeval pidid tooma kanga ja lõike. Tütarlaps jõudis õhtul kell 22 koos kotiga ukse taha. Teha tuli ainult panda kostüümiks vajalikud pusad valge kehaosa, mustade varrukate ja kapuutsiga. Anti siis mulle 8 erinevat mõõtu ja lubati meilile puuduvad 4 mõõtu saata. Istusin ja õmblesin kirjakast lahti. Kui hommikul pool viis olid tööd valmis, aga meil kohale polnud jõudnud otsustasin magama minna. Hommikul kell kümme helistasin, et meil emadepäeval kombeks emade ja vanaemadega koos olla ja kell 12 on kokkusaamine ning palusin asjadele järele tulla. Kõigepealt küsiti palju valmis sain. Peale vastuse ütlemist sain sõimata, et miks nii vähe ja mida tema nüüd tegema peab, ta ei jõua neid kuidagi õigeks ajaks valmis, kas ma ei tahaks oma kohtumist ära jätta. Vabandasin, et kahjuks ei jõua kuidagi, ainus mis saan teha, kuni te järgi tulete,mõned lõiked välja lõigata nende mõõtude järgi, mis veel puudu. Keskpäeval kui kedagi polnud, helistasin uuesti. Ohkega vastati, et tema ei jõua,kuna peab ju õmblema ning ta püüab kellegi saata. Pool tundi hiljem tuli üks noormees võttis koti viskas autosse ja ei öelnud midagi. Kuna mul ka juba väga kiire soovisin vaid poisile head emadepäeva ja rohkem pole ma neist midagi kuulnud. Kuna õmblen vaid hobiks endale ja oma tütardele, siis raha küsimine on mulle võõras. Võtsin seda kui väga,väga valusat õppetundi. Kuigi jah, südames lootsin vähemalt aitähh saada või väikest kommikarpi. Sellistele juhtumitele on väga palju ütlusi ja vanasõnu. Mulle meeldib ennast lohutada sellega, et igal oinal oma mihklipäev! Päikest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Juba lugedes ajab vihale. Uskumatu käitumine. Aga me, käsitöölised pikka viha ei pea :D

      Delete
  7. Nii ilus kleit ja nii kahju, et selline nõme inimene selle endale sai! Ma väga loodan, et sa saad oma teenitud palga, sellise suure töö eest! Ja kindlasti ära jäta seda niimoodi, ähvarda avaldada tema nimi, äkki siis tekib ka tuju ära maksta!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh toetuse eest! Ta tasus mu töö eest paar päeva pärast selle postituse sissekannet, nii et lõpuks sai lugu lahendatud, kuid mina kandsin siiski kahjusid selle summa võrra, mis ta keeldus maksmast.

      Delete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...