Muljeid Mardilaadast ja täitunud unistus

Kuigi Mardilaat on läbi, on elu siiski piisavalt kiire, et blogimist pidevalt unustada. Nüüd siis võtsin hommikutee ja kartulikrõpsude kõrvalt aega, et natuke kirjutada.

Mardilaat sai läbi kiiremini, kui ma blogis järge suutsin pidada. Lubasin, et panen üles pildid Mardilaada korsettidest aga üks pilt jäi ikkagi tulemata. Väga vabandan selle pärast. Järgmisel aastal pidavat Mardilaat neli päeva kestma. Küll see mulle meeldiks! Aga kas ka mina järgmisel aastal osalen, ei oska ennustada.

Need kolm päeva möödusid Mardilaadal väga lõbusalt. Külastajaid oli tohutult, korsettidest huvi tundjaid oli ka päris palju, aga neid, kes korraks korsetti silmasid, seejärel tulid ja katsusid oli liigagi palju, et kokku lugeda. Kõiki korsette sai ka kohapeal proovida. Mõned tõsisemad huvilised ka seda võimalust kasutasid. Visiitkaardid sain peaaegu kõik jagatud. Viimastel tundidel muretsesin, et äkki saab veel enne lõppu otsa, aga õnneks paar tükki jäi veel järgigi. Meie boksis pakuti veel väikseid heegeldatud loomakesi lastele, seentega värvitud kindaid, punutud korve, imekaunist ja originaalset keraamikat, Haapsalu salle ja helkurkätiseid. Kokkuvõtteks tsiteeriksin oma Mardilaadakaaslast Liinat, kes ütles: "Laadalt sai rohkem feimi, kui sulli!" Täpselt nii oli ka minuga, sest ostmiseks olid tooted vist liiga kallid aga see-eest huvi oli suur.

Ja nüüd lugu minu täitunud unistusest.

Mäletan, et juba lapsepõlvest saadik vihkasin kõiki mütse, mis ema mulle pähe pani. Alates sügelema-ajavast punasest villasest baretist ja lõpetades kollase tuttidega "tibumütsiga". Mulle ei meeldinud mütsid, sest need nägid narrid välja. Hoolimata oma noorest east tahtsin ikka ilus ja preililik välja näha. Talvel külmaga, ma enamasti leppisin mütsi kandmisega, sest no tõesti, külm oli!
Ega teismeiga valutumalt läinud. See oli aeg, kui ma sain juba ise valida, mida pähe panna, aga võta näpust! Kammides läbi kõik Pärnu linna rõivakauplused ei leidnud ma enamasti ühtegi endale sobivat mütsi. Kõik nägid nii tobedad välja ja mul oli tunne, et ükski müts ei sobi mulle. Kord jäin pidama hästi pika sabaga nn."päkapikumütsile", mis korraks moes oli, kord lendurimütsile, millel kõrvaklapid olid. Olgugi, et need olin ise välja valinud, ei tundnud ma end neid kandes mugavalt.
Ülikooli minnes ostsin Rimist täiesti tavalise musta kootud mütsi, mis oli nii tavaline, et oli peaaegu nähtamatu. Mistõttu suutsin seda ilma kompleksideta vist kolm-neli aastat kanda.
Siis toimus mu elus pööre. Ma avastasin enda jaoks kübarad. Käisin Marge Iilase kübaranäitusel, mis toimus umbes aasta tagasi. Nii novembri-detsembri kuus. Selleks ajaks olin juba aru saanud, et kübar ongi mulle see õige ja näituselt lootsin leida selle ühe ja ainsa, mis mulle sobib. Paraku ei julgenud oma väikese sissetuleku pärast tol hektel seda investeeringut teha. Ja nii pidasingi aastakese vastu, unistades ja otsides seda õiget kübarat. Siis tuli Mardilaat. Ja siis minu unistus täitus.
Nimelt, juba esimesel laadapäeval leidsin ideaalse kübara. Kõik tingimused olid täidetud - värv, tegumood, aeg, fakt, et tegu oli käsitööga, eestimaisus. Aga hind oli oi kui krõbe. Nii ma siis muudkui keerutasin nagu kass ümber palava pudru ja lootsin, et selle kolme päeva jooksul keegi seda ära ei osta. Oma boksist ülevalt vasakust nurgast nägin kübaraboksini ja aeg-ajalt kiigates veendusin, et mu kübar on veel alles. Iga kord, kui nägin kedagi seda pähe proovimas, hakkas süda hirmust kiiremini põksuma.
Kui laat läbi sai ja me asju kokku hakkasime pakkima, võtsin julguse rindu ja läksin kübaratädi juurde. Arvestades sellega, et praegu ettevõtlusega alustades, on mul veel vähem raha, kui eelmisel aastal samal ajal, oli otsus hulljulge. Riskisin perekonna halvakspanu ja oma krõpsusõltuvuse rahuldamata jätmisega ja ostsin selle kübara ära. Õnneks sain veel natuke alet, arvatavasti sellepärast, et kübaratädi nägi, kui väga ma seda tahan ja ta teadis, kui hästi see mulle sobib. See on üle pika aja parim ost, mis ma teinud olen. Ja krõpsudest ei pea ka puudust tundma. Söön neid lihtsalt vähem.
Panen siia ka ühe pildi oma uuest aksessuaarist. Olen sellel pildil küll ilma meigita, aga vaadake seda kübarat! Milline elegants! Seda kandes ei saagi muud moodi olla, kui ainult väärikas.

Pika loo point on, et tuleb usaldada oma sisetunnet. Kui sisetunne ütleb, et nüüd on aeg, siis tuleb seda märgata. Mul on elus olnud mitmsuguseid olukordi, kus ma olen eiranud oma sisetunnet ja ma räägin ikka palju tõsisematest asjadest, kui kübar. Võib-olla ongi hea alustuseks harjutada intuitsiooni vähem tähtsate asjade peal, nagu rõivad või aksessuaarid. Näiteks, kui oled poes ja kahtled, siis jäta parem ostmata. Aga kui süda karjub JAAA-JAAA! siis järelikult tuleb osta. Hiljem saab kasutada sama sisetunnet ka muudes elusituatsioonides ja küllap siis jõuame punkti, kus avastame, et meie unistused hakkavad tasapisi täituma.